«Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on». Elame sinivetikate maailmas

Sinivetikas.

FOTO: Sirli Homuha / Valgamaalane

Ainukene maailm, mida me tunneme, on sinivetikate oma. Neid on igal pool, nad on kujundanud meie planeedi selliseks, nagu me seda teame, ning nende otsustest sõltub viimase saatus.

Tellijale

Sinivetikad on taksonoomilises mõttes tsüanobakterid ehk eeltuumsed fotosünteesivad organismid. Neil pole rakutuuma, millega päristuumsed uhkeldavad. Ökoloogiliselt on nad vetikad, st need, kes on vees evolutsioneerunud ja suudavad seal tänini s...st saia teha. Sinivetikad püüavad päikeseenergiat, seovad selle abil süsihappegaasi, lõhustavad vee molekule ning tulemuseks on orgaaniline aine ja vaba hapnik. See 3,7 miljardit aastat vana tehnoloogia – oksügeenne fotosüntees – on siiani ökosüsteemide toimimise alustala.

Paradoksaalselt oli vaba hapnik (fotosünteesi jääkaine, milleta me praegu paari minutitki vastu ei pea) tol ajal keskkonnas ohtlik mürk. On praegugi, õnneks on evolutsioon õpetanud meid sellega toime saama. Esmalt õppisid vaba hapnikuga kooslema ürgsed bakterid, kes suutsid seda kasutada hingamiseks – elik orgaanikast energia ammutamiseks.

Tagasi üles