Asko Lõhmus: metsadebatt on eksinud iseenda padrikusse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Asko Lõhmus.

FOTO: Liis Treimann

Kuula artiklit

Kaks aastat väitlusi Eesti metsade tuleviku üle on pannud pettuma need pealtvaatajad, kes ootasid tõe võidukäiku, kiireid poliitilisi lahendusi, ajakirjanduse jahtumist või osalejate leebumist, kirjutab Sirbis ökoloog Asko Lõhmus.

Metsa mõiste niigi lai tähendusväli on Eestis viimaste aastatega saanud olulist lisa. Looduse ja metsloomade, palkide ja küttepuude, seente, marjade, kodumetsade ja vaese mehe kasuka, metsamüstika ja -eksimise kõrval on istet võtnud Metsatüli. On võtnud istet ja kasvanud ühiskondliku vastuolu tihnikuks, millest – vahel tundub – lihtsa ja mõistliku jutuga enam läbi ei murragi.

Niisugust pingeallikat ei ole ühel rahval tark mõjuva põhjuseta pidada, rääkimata nuumamisest. Seepärast püüan jätkuna aasta eest Sirbis ilmunud loole [1] metsaväitluses viimase aasta sündmuste põhjal uuesti korda luua. Alustan kolmest tähelepanuharjutusest, mille eesmärk on varustada tülitihnikus liikujad vaimse kompassiga. Seejärel käsitlen sündmusi, mille juurde see kompass minu hinnangul viib.

1. harjutus: hoia fookust!

Metsapoleemika fookus on säästliku metsanduse võimalikkus Eestis ja tervikvaade metsandusele XXI sajandi maailmas. Säästlik (ühtlane, pidev ja mitmekülgne) metsandus ning lähtumine metsade kõrgetest ökoloogilistest väärtustest on riigikogus kinnitatud Eesti metsapoliitika (1997) deklaratsioonid. Need omakorda tulenevad säästva arenguna tuntud üleilmsest tulevikuvisioonist. Metsapoleemika tekkis mitme osalise protestist, et poliitloosungite varjus hävitatakse raietega loodus- ja kultuuriväärtusi ning metsanduse säästliku arengu võimalusi.[1]

Mõistagi on inimeste ja metsa suhted märksa laiemad säästva arengu raamist. Ent Metsatüli ei taandu, kui laseme selle tekkeprobleemil mattuda sõnaprahi alla, mida võiksid uurida pigem ajakirjandusliku intriigipunumise, poliitmängude või inimpsühholoogia spetsialistid.

Näiteks pole raske internetiotsinguga uurida väite «mets saab / lõpeb otsa» kasutamist. Sellist hüüatust kohtab vahel ühismeedias, kommentaariumides, mõne ajakirjaniku provotseerivas küsimuses. Ent tõsikriitikutest on vist ainult Kaido Kama ja Toomas Frey kasutanud üleraiet kirjeldades «otsasaamise» väljendit, mõeldes ikkagi selgelt raieküpse majandusmetsa vähenemist aastakümnete perspektiivis (mis on adekvaatne[2]). Peamiselt kirjutab «metsa otsalõppemisest» juba aastaid kindel seltskond hoopis vastupidisel eesmärgil – et väidet «rahvale» või «üldsusele» omistades lükata naeruväärne «müüt» otsustavalt ümber. See on fookust moonutav ja lahenduste asemel tüli õhutav demagoogiavõte, mille kasutajate profiil on järgmine (esimesed 11 otsinguga leitud nime): viis riigimetsa majandamise keskuse (RMK) juhtivtöötajat, kaks keskkonnaministeeriumi (KKM) haldusala juhtivtöötajat, kaks erametsaorganisatsiooni juhti, puidutööstur ja maaülikooli professor. Kui lisada sama seltskonna tees, et «ka raiesmik on mets», tekib nonsenslik mõttekäik, mis üleraiet ei võimaldagi käsitleda.

Aasta tobedaima vaidluse tiitli võikski anda tõsimeelsetele selgitustele, miks raiesmik on ikkagi mets ja seda saatvale muremõttele, et rahvas ei armastavat puulapsi.[3,4] Asjaolu, et riigi metsandusjuhid käsitlesid metsana kogu metsamaad, sh raiesmikke, ei ilmunud poleemikasse mitte sellepärast, et see ei võiks olla teatud juhtudel põhjendatud. Kriitika tuum oli hoopis poliitilise demagoogia hukkamõist: metsa mõiste mitmetähenduslikkust kasutades väitles jõupositsioonil olija ebaausal moel.[5,6] Sama tüüpi JOKKi tegi kevadel ka Erametsaliit, kui sekkus tipp-poliitikasse argumendiga metsatagavara 40 protsendilisest suurenemisest 20 aastaga.[7] Too arv oli näiliselt arvutatud küll riikliku infoteatmiku põhjal, aga metsamehed teavad hästi, et suurenemist seletab peamiselt üleminek mõõtmismeetodile, mis hõlmab ka väiksemaid puid ja varem välja jäänud puistuid.[8]

Metsaga seotud arvu- ja mõisterägas tuleb ette tahtmatuid vigu. Omakasupüüdlik petturlus on aga midagi muud: mõistagi kaotab rahvas valitute ja seatute vastu usalduse, mida on raske tagasi võita. Seda mõttekäiku saab igaüks jätkata, lisades märksõnu, nagu Rail Balticu majandusarvestus või riiklik eriplaneering tselluloositehase rajamiseks,[9] ning küsides endalt, kuidas peaks demokraatlik süsteem eksitamist avastades toimima.

2. harjutus: ära tugine üksnes ajakirjandusele

Ajakirjandus ei esinda kogu metsaväitlust ega isegi selle tasakaalupunkti. Näiteks annavad päevalehtede metsalugude seas tänavu tooni sotsiaal- ja majandusteemad, sh puiduvaru statistika, samal ajal kui metsa loodus- ja kultuuriväärtuste tulevikust kirjutatakse harva. Kui aga vaadata kavandatava metsanduse arengukava (aastani 2030) töörühmades äsja sõnastatud sadakonda metsandusprobleemi, siis ökoloogilised moodustasid neist umbes poole.[10] Arengukava lähtematerjalid on kättesaadavad KKM kodulehel ja väärt lugemisvara, kui tahta end Eesti metsanduse tegelike või tunnetatud probleemidega kurssi viia. Probleemikirjelduste koostamises osalenuna märgin siiski, et kuna eri huvigruppe hõlmavatelt töörühmadelt eeldati konsensust, siis valdavad kokkulepitus tehnilised küsimused. Töörühmad ei olnud mõeldud väärtuste vahel valima.

Seepärast meenutan ka metsapoleemika viit suurt kokkuleppevaldkonda, mis eristusid juba mullu: lisaks säästliku metsamajanduse olemusele veel puidutööstuse innovatsioonisuund, metsaga seotud kultuurivõrgustike hoidmine, metsandusinfo korrastamine ja tõhus kliimapoliitika.[1] Minu hinnangul on neist aastaga edasi liikunud ainult kaks: arengukava demokraatlik koostamine toetab kultuurivõrgustikku ning metsandusinfot on tasapisi klaaritud, muu hulgas tänu Kaido Kama jõulisele tegutsemisele Postimehe keskkonnaküljel. Keskkonnaagentuur ongi tänavuses metsastatistikas eristanud paremini näiteks kaitstavate ja majandusmetsade puiduvaru, eri puuliikide juurdekasvu jm vaidlusalused andmed ning pikemalt selgitanud ajalooliste võrdluste asjakohasust.[11] Metsa mittepuiduliste väärtuste riiklik jälgimine ja kirjeldamine pole seni siiski edenenud.

3. harjutus: võrdle sõnavõtja vastutust ja tegusid

Ehkki metsandusjuhtide endiga toimus aasta jooksul mõndagi (vt allpool), vastas nende suurtest tegudest poleemika fookusele ainult eelmainitud arengukava algatamine. See protsess ei jõua metsanduspraktika muutmiseni aga veel niipea. Isegi lageraiete ulatust pole metsapoleemika suutnud kahe aasta jooksul ohjeldada, rääkimata sisulistest uuendustest säästlikkuse suunas. Riikliku retoorika jälgimisel on kasulik eristada ka kiiresti lahendatavad ning laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet eeldavad probleemid, nagu kasvu- ja tarbimismajandus üleüldse või kogu keskkonnamõju arvestav maksusüsteem. Tegeleda tuleb küll mõlemaga, ent esimesed seisavad sageli üksnes poliitilise tahte taga.

See harjutus aitab märgata olukordi, kus poliitiline tahe ei mõista oma vastutuse sisu. Võtame näiteks KKM eesmärgid, mis on muuseas erinevalt kirjas veebisaidil ja põhimääruses. Selgub, et õigus on niihästi kodanikul, kes – veebisaidilt kinnitust leidnuna – ootab ministeeriumilt just looduse eest seismist, kui ka sealsel ametnikul, kes püüab puidutööstust arendada. Küsimus laieneb valitsuse vastutusele: kuidas peaksid keskkonnaminister ja tema alluvad käsitlema loodust kahjustavat metsamajandust, teades, et majanduse eest vastutavaid ministreid on valitsuses veel vähemalt kolm? Kuidas peaks Eesti looduse «hääl» sellise struktuuriga valitsuses üldse kõlama? Sama saab küsida riigikogu ja selle keskkonnakomisjoni kohta.

Või võtame RMK, mis haldab rohkem kui 10 000 ruutkilomeetri suurust maa-ala (võrreldav Küprose või Kosovoga). Looduse seisukohalt väärib selle valitsemine vähemalt samavõrd tähelepanu nagu Tallinna linn rahvastiku seisukohalt. Ja RMK nõukogu on justkui selle loodusriigi parlament, mille vabariigi valitsus paistab nõukogu koosseisu nimetades olevat lausa unustanud. Kibedusest, mida metsaelukad sellise valitsemise suhtes võivad tunda, saame aimu ainult vilksamisi.[12]

Nii et vastutusprobleemide «aasta tulija» oli minu arust kohalike inimeste sagenev protest RMK lageraiete üle. Samasse ritta kuuluvad etüüdidena üksiktalude lein ümbritseva riigimetsa langetamise järel ja eeposena (mis väärib eraldi kirjapanekut) tselluloositehase eriplaneering. Neil puhkudel sattus «riik rahva vastu» ning RMK peaks veel kord läbi mõtlema oma sotsiaalse vastutuse ja raiekultuuri. Ajakirjandusest käisid aasta jooksul läbi näiteks Kolga, Viimsi, Narva-Jõesuu, Haapsalu, Lohusalu, Klooga ja Otepää protestid. Nood omakorda viisid juhtumiteni, kus RMK ähvardas kohalikku omavalitsust kohtuga[13] või andis metsaülem pahameeleväljendaja politseisse.[14] RMK väitel soodustab konflikte nende siiras püüe elanikke raietest informeerida.[15] Mulle on paistnud, et tüliks läheb alles siis, kui luhtub kohalikes tärganud lootus mõne lageraie ärajätmiseks või kauni maastiku kujundamiseks. Siis kipuvad RMK ja metsa majandajad jõupositsioonilt osutama nonde lootuste alusetusele. Kahes pikas intervjuus (ERR «Ringvaade» 15. III 2018; TTV «Hannes Võrno 33 minutit» 17. VII 2018) rääkis RMK juhatuse esimees Aigar Kallas põhjalikult metsaraiest kui raha ja tööstuse teenimise vahendist, kuid mitte sõnagi selle mõjust elukeskkonnale või loodusväärtustele. Tema vihje, et RMK jätkab eesti rahva väidetavat 5000aastast sõda metsa vastu,[16] ei anna kodumaastikku väärtustavale inimesele lootustki. Vanema põlvkonna metsaülemate mõtetest kumab seda lootust rohkem, ent piirid seab neilegi puit – mets ei tohi kasvada «liiga jämedaks» ja teatud vanuses on see «omadega läbi».[17]

Aasta sõnavõtt ja selle kriitika

Niimoodi probleeme kaardistades ning ummikteid ja väiksemaid nägelusi maha raputades osutab kompass aasta kaalukaima sõnavõtuna kahele pikale intervjuule. Need andis 19. juulil KKM ametist lahkuv kantsler ja RMK nõukogu esimees Andres Talijärv.[18,19] Talijärv on taasiseseisvunud Eesti keskne metsandusjuht, kes ministeeriumis tüüris valdkonda esmalt aastani 2002 (metsaameti peadirektori ja metsaosakonna juhatajana) ning uuesti alates 2009. aastast (asekantsleri ja kantslerina). Mõlemad valitsusajad lõppesid raiebuumiga: 2001. aastal raiuti üle 12 miljoni tihumeetri puitu ning 2009–2017 suurenesid raiemahud taas ligi kaks korda. Talijärve intervjuud pakuvad sissevaate mu varasemale väitele, et tööstusliku metsapoliitika taga on konkreetsete otsustajate maailmavaade.[1]

Intervjuude kangelased on metsaasjust teadlikud ja haritud metsamehed, keda just Eestis ründab emotsionaalne ühiskond. Talijärv loetleb mõlemas loos metsameeste mainet kahjustavaid rühmitusi: pooltõdesid levitavad tähelepanuvajadusega isikud, bioloogid (kellel ei ole metsamehe mitmekesist haridust) ja metsakauged tallinlased, keda rõhub Nõukogude perioodi vaimne taak. Ta ütleb otse, et «teise poolega» (s.t mittemetsameestega) ei saa asju arutada, sest neil pole ettevalmistust, kuid nii tema ise kui ka teised KKM ametnikud on teinud sageli kompromisse. Eesti metsanduse olulisim küsimus olevat mainekahju parandamine, aga töösturid on meil tublid ja leiavad oma võimalused üles. Lisan, et puidutööstur Jaak Nigul väitis hiljuti, et reaalsuses eeldavad need võimalused ikkagi suuremat metsaraiet ja põlevkivi kaevandamist.[20]

Need on teravad röntgenipildid XXI sajandi alguse Eestist. Näeme, mis kaalutlustel raiuti maastikud lapiliseks ja määrati kaotama loodus- ja kultuuriväärtusi. Kuidas paisutati suureks ja paindumatuks puidutööstus, mis saab nõuda rohkem toorainet[21] ega pea juurdlema keskkonnakoormust vähendavate tootmisuuenduste üle. Miks vastas KKM metsapoleemikale kuni tänini propagandaga ega ole rahva survest hoolimata metsade majandamisviisi muutnud. Kes sildistab globaalse taustaga keskkonnaarutelu sotsialismiaja jäänukiks, ja kes on ministeeriumi ringkaitse teised osalised [22].

Aasta sõnavõtt kinnitab, et «kes» on metsapoleemika lahendamisel sama oluline küsimus kui «kuidas». Kaadriküsimusi vaatlengi järgmiseks täpsemalt, eriti kuna tegusid on veel vähe. Aga alateema lõpetan kahe prognoosiga. Esiteks, kantsler Talijärv on end tõhusa juhina Eesti metsanduslukku kirjutanud. Ent tema pärand võidakse ümber hinnata, kui harimatuks ja läbirääkimiskõlbmatuks tembeldatud «teise poole» argumendid [23] peaksid rohkem õigust saama. Teiseks, metsapoleemika demokraatlikku lahendamist pidurdab veel mõni temasarnase suhtumisega metsandusjuht. Poliitikud võiksid seda varianti vähemalt kaaluda.

Kes kujundavad Eesti metsade tulevikku?

Tegelikult on riigi metsandusjuhtide seas toimunud juba mitu muutust. Oktoobris 2017 asus RMK juhatuses Tiit Timbergi asemel tööle seni looduskaitseosakonda juhtinud Kristjan Tõnisson. RMK nõukogu tutvustas seda sammuna metsamajanduse ja looduskaitse tasakaalustamise suunas.[24] 2018. aasta hakul esitas lahkumissoovi KKM metsaosakonna juhataja Riina Martverk ja uut osakonnajuhatajat pole tänini. 22. augustil teatas oma tagasiastumisest ettevõtlusministri kohalt Urve Palo, kes oli jaanuaris 2017 esimene tselluloositehasele avalikku toetust väljendanud valitsusliige ja hiljem üks neljast kurikuulsal 13. veebruari kohtumisel tehase arendajatega. Mäletatavasti soovisid arendajad kohtumisel valitsuse avalikku toetust, riikliku eriplaneeringu vormi ja nii ärilisi eelistingimusi kui ka neid võimaldavaid seadusemuudatusi.[25] Palo oli juba kuu aega varem avalikult öelnud, et projekti peaks kiiresti menetlema.[26]

Kaadrimuudatuste tagajärjed ei ole end veel metsades ilmutanud ja vaevalt neist kursimuutuseks piisabki. Näiteks Talijärve mantlipärija Meelis Münt suunas ELi eesistumise ajal riikidevahelise kokkuleppesõlmimist ja see sai just bioenergia osas metsatööstuse huvide poole kaldu.[22] Palo järglane Rene Tammist soosib samuti puidugraanulitel põhinevat energiatootmist,[27] mille tegelik kliimatõhusus piirdub peamiselt saetööstuse jääkide kasutamise ja lühi­transpordiga.[28]

Kas metsatüli lahendab riigikogu, kasutades muu hulgas ümbervalimisega kaasnevat mõttevärskust? Kirjanduslikult väljendudes on poliitikud ühe silma tõesti juba lahti teinud, ehkki tulistatud on seni ainult paar pauku. Näiteks pakkusid märtsis aastasele raiemahule piirmäärasid ühekorraga nii sotsiaaldemokraadid (10 miljonit tihumeetrit), EKRE (8 miljonit tihumeetrit) kui ka Vabaerakond (6 miljonit tihumeetrit).[29] Veel väiksema numbri (5 miljonit tihumeetrit) ja oma nišile vastava põhjalikuma seletusega esinesid rohelised.[309 Orienteerumiseks: kehtivas metsanduse arengukavas on optimaalne raiemaht 12–15 miljonit tihumeetrit, Rainer Kuuba peab praegu võimalikuks ainult 4 miljonit[6] ja riigil ei ole mahtude jälgimiseks mehhanismigi. Reformierakondlastelt on ajakirjanduses ilmunud samuti paar metsanduskriitilist repliiki, nagu Urmas Paeti nurin Hiiumaad lagastavate raiete üle[31] või Keit Pentus-Rosimannuse seisukoht, et põlevkivienergeetikast loobumine ei tohi tähendada «metsade ärakütmist».[32] Hiljuti on parlamendiparteidest aktiivseim Vabaerakond hakanud lihvima ideed, et RMK peaks intensiivse majandamise lõpetama ning rentima riigi majandusmetsad kohalikele talunikele ja ettevõtetele.[33]

Paraku paistab poliitikute paugutamine seni juhuslikuna ja neil näib puuduvat tervikpilt Eestist säästliku maailmamajanduse osana. Tervikpildita pole aga hoopiski mõtet unistada niisuguse majanduse eestvedaja rollist.

Huvitav on võrrelda Rootsiga. Seal kütab kirgi keskkonnakaitseagentuuri raport, mis sedastas, et riigis ei ole õnnestunud saavutada ei säästlikku metsamajandust ega majanduslike ja ökoloogiliste väärtuste soovitud võrdsust kaalumisotsustes.[34] Asi on selles, et metsa majandamise määrab ametnike ja metsaomanike eelistus toota puitu, pidagu kodanikud pealegi elurikkuse kaitset väga oluliseks.[35] See sarnaneb Eesti poliitilistest seisukohtadest seni kõige pessimistlikumaga: Jürgen Ligi arutles mullu 13. aprillil riigikogu kõnepuldis, et loodushoidliku metsanduse õigsuses ta ei kahtle, aga küsimus on, kas meie ühiskond sellega hakkama saab.

Järelikult on oht, et poliitikud valivad ka uues riigikogus teadlikult vale tee, jättes kasutamata tugeva keskkonnapoliitika võimalused, mis soodustaksid tehnoloogilist ja majanduslikku innovatsiooni.[36]

Ühiskonna roll

Valede valikute eest hoiatavad ühiskonda tihtipeale loovharitlased. Neil oli oluline roll ka Eesti metsapoleemika algatamisel, aga see vaibus umbes pool aastat tagasi – lõppakordideks programmiline kirjutis Valdur Mikitalt[37] ja šokistseen harvesteriga riigi 100. aastapäeva etenduses. Ühiskonna jätkuvat lõhestumist vaadates ei ole tõenäoline, et loovharitlased oleksid oma kriitika tagasi võtnud. Pigem lõid nad käega just etendust tabanud raevu tõttu, milles metsamehed ja neile kaasatundjad ei jätnud halvustamata ühtegi metsanduse kriitikut.[38] See purse pani mind mõtlema, et kahe aasta jooksul pole tõesti vist ükski metsamees püüdnud oma tegevust korrakski näha kunstniku vaatenurgast. (Väike vihje: täpselt 50 aastat tagasi jooksis üks mudane, lõhkise kleidiga murueit välja ka Otepää metsast.) Küll olen lugenud soovitusi kunstnikele metsamajandaja vaate omandamiseks,[39] mida ühismeedias jagas aastapäeva etenduse järel isegi kultuuriministrina (!) töötanud Laine Randjärv.

Kui lisada siia metsateemaga lähedalt seotud nn kolme rektori leppe vastukajad teadlaskonnas,[40] siis on Metsatüli püüdnud lühikese aja jooksul kõigutada ühiskonnas nii loomingulise kui akadeemilise vabaduse tooli. Ainuüksi võimalus, et selle tagajärjel nii füüsikute kui ka lüürikute seas mõni kanaarilind vaikis, peaks väikese riigi juhte rahutuks tegema.

Edasiminek on aga protestiliikumisena alustanud Eesti Metsa Abiks areng mitmekülgsuse ja analüütilisuse suunas ning nende tunnustamine KKM poolt metsanduse arengukava asjaosalisena.[41] See koostöö on vähendanud suhtlemisvigu, täiendanud arutelusid ja huvide esindatust. Kodanikuliikumine teeb palju tööd küsitavate olukordade uurimisel ning võimaldab neile laiemat tõlgendust kui ranget õiguspärasust kontrolliv keskkonnainspektsioon.[42]

Huvitav küsimus on niisiis, miks ühiskondlik läbivalgustus pole pannud Metsatüli lahenema.

Kibestumise vastu

Metsapoleemika teisel aastal hülgasin hüpoteesi, et poleemika lahenemist takistab puudulik suhtlus. Olen kogu elu töötanud argumentide, nende ühendamise ja edastamise võimalustega. Ülaltoodut üle lugedes mõistan, et möödunud aasta peamised kokkupõrked ei olnud seotud nende võimaluste vähesusega, vaid metsade üle otsustava kapseldunud võimuga, kellele on ka avalikkuses ilmumas konkreetsete inimeste näod. Ühtlasi on kaks väitlusaastat piisav, et järeldada: mõjuvõimas talijärvlike metsameeste koolkond on jäänud kinni oma tegevuse õigustamisse ja ühtki sisulist ettepanekut säästliku metsamajanduse edendamiseks neilt ei tule.

Äratundmine, et 2018. aastal oleme oma metsandusega tagasi seal, kus kaadrid otsustavad kõik, on kahtlemata pettumus. Kui metsandust juhtivate poliitikute, ametnike ja metsatöösturite seast ei kerki loovat ja õiglast liidrit, võib pettumusest kujuneda pikaajaline ühiskonda tühikäigul hoidev vimm.

1 Asko Lõhmus, Mida on näidanud aasta Eesti metsapoleemikat. – Sirp 1. IX 2017.

2 Kaido Kama, Rainer Kuuba, Enn Pärt, Raiemahud hakkavad nii või teisiti vähenema. – Postimees 15. VI 2018.

3 Meelis Seedre, Lageraie järgne mets on ikka mets, tahad või ei taha. – Eesti Päevaleht 15. VI 2018.

4 Keskkonnaagentuuri vastus Lõhmusele: noored puud on nagu lapsed, neid ei saa statistikast välja jätta. – Postimees 26. X 2017.

5 Kaur Maran, Asko Lõhmus, Enn Pärt, Postimehe suur intervjuu metsavaidluste aastast. Kus me oleme ja kuidas siia jõudsime? – Postimees 16. XII 2017.

6 Rainer Kuuba, Miks ministeerium keeldub diskussioonist ja ründab praeguse metsapoliitika kriitikuid? – Sirp 9. II 2018.

7 Siim Kiisler, Metsanduse arengukavast peab saama ühiskondlik kokkulepe. – Postimees 12. III 2018.

8 Kaido Kama, Kuidas tekib metsastatistika? – Postimees 27. IV 2018.

9 Andrus Karnau, Kaljulaid: tartlastel on õigus öelda ei tselluloositehasele. – Lääne Elu 21. VI 2018.

10 Tarmo Tüür, Vahekokkuvõte: kuidas on läinud metsanduse arengukava koostamise esimesed esimesed kuud? Eestimaa Looduse Fond, 3. VII 2018.

11 Aastaraamat Mets 2017. Keskkonnaagentuur.

12 Tarmo Tüür, Mis toimub riigimetsas ehk Miks raiutakse metsa, mida tegelikult oleks kohustus säilitada? – Postimees 9. III 2018.

13 Tarmo Õuemaa, Metsamehed andsid Haapsalule lisaaega, kuid vaidest loobuda ei kavatse. – Lääne Elu 15. VIII 2018.

14 Risto Sepp, Kas ähvardamine on lubatud? – Lõuna-Eesti Postimees 13. VI 2018.

15 Helen Mihelson, Kodumetsa kaitsmine kogub tuure. – Postimees 11. VIII 2018.

16 Aigar Kallas, Eesti rahvas on pidanud vihast võitlust metsaga 5000 aastat. – ERR, Ringvaade 15. III 2018.

17 Kristina Traks, Agu Palo, Staažikas metsaülem: mets on meie kandis elu. – Postimees, Maa Elu 25. I 2018.

18 Viio Aitsam, Andres Talijärv, Arusaam metsa eluringist on justkui kadunud. – Postimees, Maa Elu 19. VII 2018.

19 Kristiina Viiron, Andres Talijärv, Alati ei ole must nii must, kui seda näidata püütakse. – Maaleht 19. VII 2018.

20 Jaak Nigul, Ettevõtja maksab lõpuks kõik kinni, ka poliitikute rumalused. – Eesti Kapital 2018.

21 Irje Möldre, Puidukasutuse prognoos aastani 2018. Erametsakeskus, Tallinn.

22 Martin Luiga, Kantslerivahetuse mõju(matus) Eesti kliimapoliitikale. – ERR, Arvamus, 31. VII 2018.

23 Siim Kuresoo, Olukorrast metsas – pahaendeline epohh sunnib eeskujulikult talitama. – Vikerkaar 2018, nr 7–8.

24 RMK nimetas ametisse juhatuse liikmed järgmiseks viieks aastaks. RMK pressietade, 12. X 2017.

25 „Pealtnägija“: Tselluloositehase arendajad esitasid riigile oma erisoovid. – ERR 21. III 2018.

26 Lennart Ruuda, Palo: miljarditehase ehitamiseks võib raha küsida Junckeri fondist. – Postimees 12. I 2017.

27 Ain Alvela, Ümarlaud: puiduenergia areng määratakse poliitikute tagatubades. – Maaleht 12. X 2017.

28 R. Birdsey, P. Duffy, C. Smyth, W. A. Kurz, A. J. Dugan, R. Houghton, 2018. Climate, economic, and environmental impacts of producing wood for bioenergy. Environmental Research Letters 13: 050201.

29 BNS, Kuuest parlamendiparteist neli soovivad metsade kaitseks raielimiite. – Postimees 25. III 2018.

30 Aleksander Laane, Kolm tegu metsa kaitseks. – Postimees 21. III 2018.

31 Harda Roosna, Urmas Paet, Raied lagastavad päris-Hiiumaa vaadet. – Hiiu Leht 3. VII 2018.

32 Keit Pentus-Rosimannus, Tõstke käsi, kes arvavad, et üleilmsed kliimamuutused tähendavad Eesti jaoks eelkõige soojemat ilma. – Postimees 23. V 2018.

33 Kaul Nurm, Regionaalselt tasakaalustatud Eesti eest. – Postimees 24. VIII 2018.

34 E. Mårald, E. Westholm, Changing approaches to the future in Swedish forestry, 1850–2010. Nature and Culture, 2016 11: 1–21.

35 A. Nordén, J. Coria, A. M. Jönsson, F. Lagergren, V. Lehsten, Divergence in stakeholders’ preferences: evidence from a choice experiment on forest landscapes preferences in Sweden. Ecological Economics 2017 132: 179–195.

36 S. Ambec, M. A. Cohen, S. Elgie, P. Lanoie, The Porter hypothesis at 20: can environmental regulation enhance innovation and competitiveness? Review of Environmental Economics and Policy 2013 7: 2–22.

37 Valdur Mikita, Teise aastasaja Eesti. Emajõe pastöriseerimine. – Postimees 22. II 2018.

38 Metsamehed on solvunud: meist tehti vabariigi aastapäeval koletised – Maaleht, 27. II 2018.

39 Mart Erik, Eluvõõra kunstniku mure metsa pärast. – Eesti Ekspress 16. V 2018.

40 Andi Hektor, Kahe ja poole rektori kokkulepe ehk Akadeemilisest vabadusest ja teaduslikust maailmapildist. – Sirp 4. V 2018.

41 Lea Larin, Linda-Mari Väli, Eesti metsa abiks. – Sirp, 27. VII 2018.

42 Helen Mihelson, Suurem osa raiekaebustest ei leia kinnitust. – Postimees 11. VIII 2018.

Tagasi üles