Siim Kuresoo vastulause Andres Sepale ja RMK-le: liialt lihtsustav argumentatsioon lageraiet ei õigusta

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Lageraielank riigimetsas. Foto on illustratiivne.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuula artiklit

14. septembri Postimehes esitab RMK peametsaülem Andres Sepp meile 3 küsimust. Need samad küsimused esitas RMK ka tuhandele murelikule Klooga inimesele ja nende toetajatele, kes läkitasid üheskoos pöördumise RMK-le ulatuslike lageraiete peatamiseks. Kui vastus kõigile kolmele küsimusele on «jah», mida RMK kui ka nende metsaülem näivad eeldavat, siis soovitab ta teema lõpetatuks lugeda.

Siim Kuresoo

FOTO: Erakogu

Paraku pean Andres Seppa ja RMKd kurvastama ja andma teada, et teemat ei saa lõppenuks lugeda ning lageraie tegemist meie ühises riigimetsas ei saa õigustada selliste üldiste küsimustega ja kogukonnaga sisulist dialoogi pidamata. Kahele esitatud küsimusele on vastus «vaid teatud tingimustel». Ehkki viimasele vastaksin ma «jah», ei saa siiski öelda, et puidu mahu ja kvaliteedi pakkumine tulevastele põlvedele oleks ainus mõõdupuu selles, kui head vardjad me oma maadele ja metsadele oleme. Küsimused ise olid järgmised:

RMK küsib: Kas puit on taastuv loodusvara? Vastus: Vaid siis, kui puit pole varutud raadamise tulemusena. Kui metsa hävitatakse, et teha teed teist sorti maakasutusele, siis puit ei taastu. Eestis pole see ehk väga suur mure, globaalselt aga küll. Vastus on aga kindel ei, kui puitu varutakse kuivendatud soos, kus kokkuvõttes laguneb sama palju või rohkem orgaanilist ainet, kui puiduna tekib ning taastuvus on vaid näiline - see toimub ulatuslikult ka riigimetsas. Ei, kui puid varutakse loodusmetsast, mille järel kasvavad samas kohas küll uued puud, ent ülioluline kooslus ja puutumatuna püsinud süsinikudepoo on raiega hävitatud. Ka sellise praktika kohtab meil lubamatult tihti. Kokkuvõttes on vastus esimesele küsimusele: üksnes teatud tingimustel.

RMK küsib: Kas puidu kasutamine on ökoloogilises mõttes kasulikum kui naftast tehtud toodete kasutamine? Vastus: Ka siin ei ole vastus üheselt jah, kuna puiduga asendamine ei ole alati säästlikum alternatiiv. Näiteks räägitakse viimasel ajal palju ühekordsete plastnõude kahjulikkusest ning tselluloosist analooge presenteeritakse kui keskkonnasõbralikku alternatiivi. Tegelikkuses on mõlema keskkonnamõju üüratu, ehkki veidi erinev. Head sisulist alternatiivi pakub neil päevil näiteks Topsiring, kelle korduvkasutatavad topsid on, oh üllatust, naftapõhised.

Kui räägime puidu kasutamisest fossiilkütuste asemel, siis ka siin on mitmeid probleemkohti. Briti riiklik uurimiskeskus Forest Research leiab oma tänavuses raportis, et puidu põletamise keskkonnasäästlikuks pidamiseks vajalikust 15 eeltingimusest nõutakse Euroopas vaid kolme täielikku täitmist, kolme rakendatakse puudulikult ning üheksat ei käsitleta üldse. Uuring näitab selgelt, et metsa raiumine eesmärgiga sealt kütust saada põhjustab märgatavat kasvuhoonegaaside sisalduse suurenemist õhus – seda isegi kivisöe põletamisega võrreldes.

RMK küsib: Kas me peaks tulevastele põlvedele jätma võimaluse kasutada puitu vähemalt samaväärses mahus ja kvaliteedis, kui meil endil täna on võimalik? Vastus: Jah, peaksime küll. RMK enda arvutused näitavad, et raieintensiivsuse vähendamine aitaks siluda puidutagavara ja raievõimaluste ebaühtlust ajas, mis on tingitud Eesti metsade vanuselisest struktuurist. Täna lageraiega raiutud metsade asemele istutatud puid ei saa meie lapsed oma tegusates eluaastates veel kasutada, küll aga täismõõdus puid, mida me täna raiumata jätame.

Kõigile esitatud kolmele küsimustele pole vastus lihtne JAH. Samuti on mitmeid teisigi küsimusi, mis vajaksid koos eelmainitutega käsitlemist, et metsa toel parema tulevikuni jõuda. On loomulik, et riigimetsa kui meie ühise vara kasutust vaadatakse eri mätaste otsast. Kuigi kitsast biomajanduse ülimuslikkuse vaatenurka see segab, ei saa teemat lõpetatuks lugeda ning teiste osapoolte argumente ignoreerida. Julgustan kõiki ka edaspidi oma nägemust riigimetsa tulevikust jagama.

Tagasi üles