Marju Kõivupuu ristipuudest: osale ühiskonnast on loodus pelgalt ressurss, mida tuleb tarbida, teiste jaoks aga mitmekihiline väärtus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Sel aastal maha raiutud Hinovariku ristimets Kanepi lähedal.

FOTO: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

  • Väga vana ristipuude traditsioon on säilinud ainult Lõuna Eestis
  • Ristimetsi on maha raiutud juba viimased paarkümmend aastat
  • Veel hiljaaegu loodeti, et ristimetsade kaitsmiseks piisab teavitamisest
  • Kaitse alla tuleb võtta ristimetsad, mitte üksikud puud
Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Lõuna-Eesti ristipuud ja ristimetsad on praeguseks suures osas maha raiutud. Räägime ristimetsade minevikust ja tulevikust muinsuskaitseameti juures oleva looduslike pühapaikade eksperdinõukogu esimehe, ristipuude kombestiku uurija, folkloristi Marju Kõivupuuga.

Eraldi ristipuudest ja eraldi ristimetsadest tuleb rääkida seetõttu, et tegemist on ühe vana traditsiooni veidi erinevate vormidega. Ristipuu on üksik puu, kuhu surnute mälestuseks on riste lõiganud kas üks perekond või ka suurema piirkonna rahvas – näiteks kuulus kolmesaja-aastane Laatre ristimänd, mis pärast ärakuivamist viidi Eesti Rahva Muusemi. Ristimetsad on aga kindlad metsatukad mingi kindla piirkonna külade surnuaiale viiva tee ääres. Ühe puu sees võib olla mitu risti ja samal ajal võib kadunukesele ristilõikamiseks ka eraldi ja uue puu välja valida.

Ma ei tahaks uskuda, et metsatööd teeb ja metsa majandab inimene, kes looduses midagi ei märka.

Tagasi üles