«Ma-ilm ja mõnda»: kuidas komplekteerida Noa laeva

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Sebrad Hondurase loomaaias. 

FOTO: ORLANDO SIERRA/AFP/Scanpix

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Esimeses Moosese raamatus kirjeldatakse juhtumit, kus Looja vihastas inimsoo peale nii hirmsasti, et otsustas oma hiljuti loodud elu uueks luua. Suur veeuputus tappis kogu maise elu maakeral, jättes ellu vaid ühe paari igast bioloogilisest liigist.

Tänapäeval teame, et ühe paari tiigrite või sebrade laevale võtmine pole sugugi piisav. Populatsiooni väljasuremise risk on tihedalt seotud selle suurusega: mida suurem, seda pisem on tõenäosus mingi lolli juhuse (parasiidirünnak, vulkaanipurse jne) tõttu kaduda. Üks isane ja üks emane on minimaalne võimalik populatsioon üldse ja kui maailma ainsal isasebral läheb Ararati mäel komistades jalaluu katki, siis ongi sebradega kõik. Olenevalt konkreetsest liigist võib minimaalne kestmiseks vajalik populatsiooni suurus olla erinev. Selgroogsete puhul võiks see vähemalt saja ringi ulatuda. Oletame nüüd, et ühe paari asemel oligi Noa laevas igast liigist vähemalt sada isendit. Kindlustamaks, et uutes oludes leidub populatsioonis piisavalt geneetilist varieeruvust, et looduslikul valikul oleks materjali, millest moodsaid organisme vormida.

Tagasi üles