Muretseme, aga optimistlikult!

  • Rahvaarv sõltub kolmest komponendist: sündidest, surmadest ja rändest.
  • Esimene teadaolev rahvastikuprognoos tehti 1937. aastal ning oli pessimistlik.
  • Vanusstruktuuri tõttu on rahvastiku kahanemise peatuminegi suur väljakutse.

Eesti võimalikud teed

FOTO: Postimees

Prognoosimine on tänamatu töö, sest peaaegu mitte kunagi ei ole tulevik mineviku pikendus. Mida kaugemale prognoosida, seda tõenäolisem, et kõik läheb hoopis teisiti.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Vahetult enne taasiseseisvumist olid kõrge nii sündimus kui ka sisseränne. Seega võiski eeldada, et 2020. aastaks on siin üle 1,6 miljoni elaniku. 1990. aastate alguses lahkus aga Eestist ligi veerand siinsest välispäritolu rahvastikust ning riigikorra muutus tõi kaasa kivina kukkuva sündimuse. Nii langeski prognoos teise äärmusesse, mis asub peaaegu miljoni võrra allpool.

Pärast sajandivahetust olukord paranes: väljaränne vähenes, sündimus tõusis ja okupatsiooni ajal vabast maailmast kõvasti maha jäänud oodatav eluiga tegi samme paremuse suunas.

Suured muutused said selleks korraks läbi. Prognoos tõusis 1,1–1,2 miljoni juurde ning on seal senini.

Tagasi üles