«Ma-ilm ja mõnda»: millal on õige aeg surra?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Samblikud Ilmjärve kalmistu puitaial. 

FOTO: Arvo Meeks

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Hiljuti, 10. mail 2018, lõpetas tuntud inglise päritolu botaanik David William Goodall ühes Šveitsi kliinikus oma viljaka ja 104 aastat kestnud elu arstide abistatud enesetapuga. Ehkki mehe vaim oli virge ja tervis korras, ei olnud edasi kulgemiseks enam õiget motiivi. Kõik lähisugulased, sõbrad ja mõttekaaslased olid surnud ning saja nelja aastases kehas igapäevatoiminguid teha ei olnud arvatavasti kuigi mõnus.

Vananemine ja sellega paratamatult kaasnev langus elukvaliteedis on kõigi liikide osa, kellele evolutsioon on määranud paljunemise sugulisel teel. Meie liik on üks selliseid, kus organismid on seksuaalsed ja unitaarsed, s.t ruumilis-ajaliselt selgelt piiritletavad – siis on vananemine ning surm olulised episoodid evolutsiooni näidendis. Vananemise püss, mis esimeses vaatuses seinal ripub, teeb ökoloogilises teatris varem või hiljem ka paugu. Unitaarsete organismide puhul on raske ette kujutada olukorda, kus vananemine kaasnevate vaevustega käib omasoodu, kuid elu on ometi igavene. Küll on sellist situatsiooni ja elukorraldust kirjeldanud inglise kirjanik Jonathan Swift (1667–1745) romaanis «Gulliveri reisid». Kujuteldaval Luggnaggi saarel elavate struldbruggide ühiskonnas, mida Lemuel Gulliver külastas, sündisid, küpsesid ja vananesid inimesed normaalselt, kuid olid samas surematud. Kuna neid peeti alates kaheksakümnendast eluaastast, kui nad olid juba hädised, kortsus ja karvutud, ühiskonnale tarbetuteks, kaotasid nad selles vanuses kõik oma kodanikuõigused. Neil näiteks ei tohtinud olla omandit ja nad ei saanud ühiskonna asjades kaasa rääkida. Kohutav lõputu eksistents, mis raugastunud struldbruggidele osaks sai, oli mõistagi väga piinav – seda enam, et Luggnaggis polnud eutanaasia võimalik. Igavene elu ilma igavese nooruseta ei ole ihaldusväärne ei indiviidi, populatsiooni ega ökosüsteemi toimimise seisukohalt.

Igavene elu koos igavese noorusega (teatavate mööndustega) siiski eksisteerib. Õigemini: arvatavasti siiski eksisteerib, enamikul juhtudel on inimene võimetu seda tõsikindlalt väitma. Pidev eksistents ilma seksuaalsuse puhul paratamatu põlvkondade vaheldumiseta on põhimõtteliselt võimalik ainult kloonpaljunevate organismide maailmas, kus järglased on oma ema geneetiliselt identsed koopiad. Seal vastutavad keskkonnamuutustega kohastumise eest peamiselt geenitriiv ja somaatilised mutatsioonid (muutused keharakus, mitte sugurakus paikneva DNA järjestuses).

Tagasi üles