Erakonnad räägivad raiemahust

Postimehe teises metsateemalises vestlusringis osalesid (vasakult) Kaul Nurm Vabaerakonnast, Kalle Palling Reformierakonnast, Kaido Kama Postimehest ja Indrek Nuume Eesti 200st. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Postimehe esimeses metsateemalises vestlusringis rääkisid erakondade seisukohtadest Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Isamaa ja Elurikkuse Erakonna esindajad (vt 26. oktoobri keskkonnakülge). Teises vestlusringis osalevad Kalle Palling Reformierakonnast, Kaul Nurm Vabaerakonnast ja Indrek Nuume Eesti 200st.

On tõsiasi, et praeguses mahus pole võimalik Eesti metsi pidevalt lõigata. Kas küsimus pole praegu selles, kuidas ja mismoodi korraldada meie tööstusele pehme maandumine?

Palling: Selle pehme maandumise paneb ju tegelikult turg paika. Kui me lepime metsanduse arengukavas raiemahu kokku, siis sellega on antud piisavalt selge signaal ka töösturitele. Nii või teisiti väheneb aja jooksul vähese lisandväärtusega puidutööstuse osakaal. Kui me tahame saada jõukamaks, siis lahenduseks ei ole saepuruplaadi tootmine või ükskõik kui innovatiivne palkmaja. Järjest suurem lisandväärtus on see, mida me peame otsima ja taga ajama.

Nuume: Eesti puidutööstus ei pea mitte kuhugi maanduma. Puidutööstus on raudselt meie tööstuse rahvuslike tšempionide seas, kui me vaatame lisandväärtust, tööhõivet ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Me oleme jõudnud näiteks ristpuitpaneelideni, me suudame ehitada puidust kõrghooneid. Kui seda ei ole võimalik teha kohaliku tooraine baasil, siis peaksime julgustama oma ettevõtteid, et nad läheksid ja ostaksid puitu Soomest ja Rootsist, Lätist.

Nurm: Ilmselt ei arva Eestis ükski erakond, et puitu ei peaks võimalikult kõrgelt väärindama. Aga ka olemasolevat ressurssi ei kasutata mõistlikult. RMK tõi möödunud aastal metsast välja 3,6 miljonit tihumeetrit ümarmaterjali ja selle kõrval ainult 0,2 miljonit tihumeetrit hakkpuitu. See näitab, et oluline osa puitu jääb metsa maha ja väärindamata. RMK sai oma ressursi kätte sentigi maksmata ja selle tõttu saab ta teha dumpingut ja käituda hinnasolkijana Eesti turul.

Asja teine külg on see, et pool erametsadest on aktiivsest kasutusest väljas, väikeomanikud oma metsas eriti ei toimeta. Kui me vaatame kogu oma metsaressurssi ja seda, kelle käes ta praegu on, siis sellestsamast metsast saaks välja tuua palju rohkem lõpptoodangut. Saab sellest siis kõrgelt väärindatud puidutooteid või soojakaloreid. Me ei saa vaadata keskkonna aspekte lahus metsanduslikust turukorraldusest.