Martin Ehala: miks teadlased ei mässa?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Noored teadlased eelistavad Eestist lahkuda lootusetu rahastusolukorra tõttu.
  • Paljud ei julge protestida, kartes jääda järgmisel taotluskorral rahastuseta.
  • Tekkinud on algatusrühm protestiürituste ja streikide organiseerimiseks.

Tänavu 14. aprillil tänavatele meelt avaldama tulnud teadlased soovisid juhtida tähelepanu teaduse kui ühe Eesti riigi suurema eduloo väärtusele, alarahastatusele ning riigi lubaduste täitmata jätmistele.

FOTO: Ardi Truija

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Riigikogu otsusega vastuvõetud strateegia «Teadmistepõhine Eesti» 2014–2020 seadis eesmärgiks saavutada teadusrahastuse mahuks üks protsent riigieelarvest. Tegelikkuses on rahastus viimase viie aastaga hoopis vähenenud 0,8 protsendilt 0,5 protsendile. Vaatamata alarahastusele ja täitmata lubadustele ei ole teadlased olukorra muutmiseks siiani tõsisemat protesti avaldanud, kui kevadel toimunud Teadusmarss ja mõned arvamuslood ajakirjanduses välja arvata.

Et saada natuke laiemat pilti teadlaste passiivsuse põhjustest ja teadlaskonna meeleoludest saatsin kuue avalik-õigusliku ülikooli kommunikatsiooniosakondade abil laiali küsimustiku, millele tuli mõne päevaga üle saja vastuse.

Probleemi põhjused on mitmetahulised. Üks rängemaid on vastustest üleüldiselt läbi kumav lootusetuse tunne, arusaamine, et «mõistuse häält ei võeta hetkel ühiskonnas kuulda», «asjad on skisofreenilised» ning et «poliitikute küünilisus selle pikaajalisel lahendamata jätmisel tekitab vaid võõrandumist oma riigi ja selle valitsejate suhtes». Teine kõige murettekitavam meeleolu, mis paljudest vastustest kõlas, oli lahkumine. Iseäranis tugevalt oli see esindatud bio- ja keskkonnateadlaste hulgas, kus tööturg on globaalne ning nõudlus heade teadlaste järele kõrge: «Helged pead, keda riik ei rahasta, lihtsalt lahkuvad ja lahkuvad juba massiliselt.»

Kolmas tugev takistus on lihtsalt hirm. Kui liiga häälekalt oma õigusi nõudvast arstist, õpetajast või bussijuhist lahtisaamiseks tuleb tööandjal astuda aktiivseid samme – teha inimese elu põrguks või leida põhjus vallandamiseks, siis tülikast teadlasest lahtisaamine on märksa lihtsam. «Projektid algavad ja lõppevad, teadlane elab pidevas ebakindluses. Teadlast on väga lihtne tööta jätta nii ülikoolil kui riigil – tema projekti lihtsalt ei rahastata enam. Kõik teavad seda ja ei julge sõnagi öelda, lootes et nad siis on rahastatute hulgas ja neid ei represseerita. Julgemad süüakse välja.»

On siiski ka teadlasi, kes näevad vajadust ja võimalust Eesti teaduse eest võidelda: «Peaks olema erialade ülene survegrupp, mis tegeleks tiheda avaliku arvamuse ja lobitööga,» peab «1) välja töötama ühtset tegevusvaka ja strateegiat. 2) suhtlema erinevate huvigruppidega (poliitikud, laiem avalikkus, ettevõtjad), selgitama välja nende seisukohad Eesti teadusest ja teadlastest ning üritada saada nende toetust». Kevadise Teadusmarsi üks korraldajaist, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteadur Andi Hektor: «Oleme taasloomas Eesti teadlaste liitu ja tõenäoliselt kutsume peatselt üles korraldama järgmise aasta alguses (hoiatus)streike.»

Tagasi üles