Martin Ehala: teadustöötaja Pontu

  • Poliitikud suunavad raha sinna, kust on loota kiiret häältesaaki.
  • Teadlased kui kaduvväike valijarühm ei paku poliitikutele erilist huvi.
  • Ülikoolid on suures rahahädas kaotanud silmist laiemad ühiskondlikud eesmärgid.
  • Teadlased, õppejõud ja kooliõpetajad peaks looma ühise tugeva organisatsiooni.

Meie Eesti haridus- ja teaduskülgede toimetaja Martin Ehala.

FOTO: Konstantin Sednev

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Üks mu kolleeg mainis tabavalt, et eesti teadlaskond on nagu Palgatööline Pontu 2012. aasta «Eesti Laulu» vaheklipist: üks üdini kuulekas tööloom, keda poliitikud aeg ajalt peremehelikult kõrva tagant sügavad, aga samal ajal rahumeeli näljapajukil peavad.

Teadlaskond keerab selja. Mitte üksnes valitsusele, need ju tulevad ja lähevad. Aga keerab selja Eesti ühiskonnale. Nagu ütles üks mu kolleeg: «Praegu on ülikool lihtsalt koht, kust saab pisut palka, sooja ruumi, IT-toe ning muu sarnase. Projekte taotletakse oma firmade kaudu, paremal juhul võttes ülikooli taotluse juurde oma usaldusväärsuse tõstmiseks.»

Teadusrakendusi tehakse välismaa rahaga välismaa ettevõtetele. Õlekõrrest haaramisena tundub ka lootus leida rahakitsikusest väljapääsu välisüliõpilaste konveierkoolitamisega. Milliseid tagajärjed on kõrghariduse ümberorienteerimisel Eesti ühiskonna vajadustelt rahahäda rahuldamisele, loodan lugejale lähemalt avada juba järgmises numbris. Etteruttavalt öeldes: kitsikus muudab müüdavaks.

Tagasi üles