Toivo Maimets: Eesti teadus – mis mõttes?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Eesti teaduse rahastamine ühe elaniku kohta on kolm korda napim ELi keskmisest.
  • Eesti teadlased lahkuvad rahastamise puudusel välismaale.
  • Eurotoetuste vähenemine lähitulevikus võib kriisi teaduses muuta katastroofiks
  • Teadustegevuse kängumine ohustab kõrghariduse akrediteerimist.

Teadus- ja arendustegevuse rahastamine Eestis.

FOTO: Maret Müür, Siim Kannus

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Haridus- ja teadusministeeriumi valdkondade 2017. aasta tulemusaruandes leitakse, et Eesti teaduse suurim probleem on alarahastamine. Alarahastamine on vaieldamatu, ükskõik kustpoolt seda vaadata või millega võrrelda. Samas tundub, et siin on tegemist mingi sügavama probleemiga, mille peegeldus lihtsalt riigieelarvest igale vaatajale otsekohe silma torkab.

Pidevalt kahaneva rahastuse tõttu väheneb ka teadlaste koguarv, mis on niigi palju väiksem võrreldes nende riikidega, kelle sarnaseks tahaksime saada. OECD andmetel oli ülemöödunud aastal Eestis 6,9 teadlast 1000 töötaja kohta, samas kui Rootsis oli see 14,4 ja Soomes 14,3. Kui arvestada, et teadlaste tööturg on rahvusvaheline, siis on selge, et rahastamise maht ei motiveeri noori teadlasi Eestisse jääma või pärast järeldoktorantuuri Eestisse naasma.

Ressursside vähenemise tulemuseks on ka see, et doktorikraadide kaitsmine ei ole piisav akadeemiliste ametikohtade taastootmiseks ja ettevõtluse ning avaliku sektori arengu vajaduseks. Doktoriõppesse vastuvõtt väheneb ja oluline osa lõpetajatest (eelkõige välismaalased) ei seo enda tulevikku Eestiga. Selle trendi jätkumine seab ohtu ka kõrghariduse kvaliteedi. 2016. aastal oli OECD riikides 1000 tööealise inimese kohta keskmiselt kümme doktorikraadiga inimest, Eestis on see näitaja kaheksa, Soomes ligi 13 ning Rootsis üle 15.

Tagasi üles