Leif Kalev: riigireformist, lapsest ja pesuveest Riigi kulude kärpimiseks on kõige lihtsam jätta osa asju tegemata

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Riigireformi SA nõrkuseks on rahva, omavalitsuste ja täitevvõimu peatükid.
  • Mida suuremahulist tegemata jätta, nende kontseptsioonist ei selgu.
  • Poliitikute juhtimisvõimalusi püütakse piirata ja jätta korraldustöö ametnikele.

Leif Kalev

FOTO: Peeter Langovits

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kui Riigireformi Sihtasutus kevadel loodi ja visioon avalikustati, sai soliidsele eraalgatusele vaid õnnestumist soovida ning pakkuda soovitusi tulemusteni jõudmisel. Seda tegid mitmed valdkonnaga seotud inimesed, teiste seas ka siinkirjutaja. Valminud kontseptsioonis on nii tugevusi kui nõrkusi, ent visioonis seatud eesmärgid nagu rahvuse ja kultuuri areng, efektiivne avalik sektor, kvaliteetne riiklus ja inimeste initsiatiivi kasutamine jäävad suuresti katteta.

Kellele ei meeldiks mõte saavutada samu või isegi paremaid tulemusi väiksemate kulude ja pingutusega? Mõttest tegelikkuseks saamine on aga väga keeruline, nagu viitab näiteks ühe esireformija, Ühendkuningriigi pikaajaline kogemus. Mõned näited.

Ametnike arvu vähendamine kipub korralikult töötava riigi kulusid suurendama. Kui samad tegevused ostetakse ärisektorilt, tuleb nende eest ikka maksta ja lisandub kasum. Samuti jäävad alles tellivad ja kontrollivad ametnikud koos palgakuluga, küll aga vähenevad nende oskused, sest praktiline valdkonnateadmine liigub teenusepakkujate juurde. Kui soovida avalike eesmärkide saavutamisel suuremat panust kodanikelt, vabaühingutelt jt riigivälistelt toimijatelt, tekib vajadus teatud lõikudes ametnike arvu suurendada, sest keegi riigi struktuuris peab partneritega rohkem tegelema.

Tagasi üles