Martin Ehala: rahvusülikool kui börsikaup

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Rahvusvahelised pingeread kujutavad ülikoole kui börsiettevõtteid avatud turul
  • Reaalsuses toimivad ülikoolid ülekaalukalt maksumaksja rahastusel
  • Ülikoolid institutsioonidena peavad tagama haritlaskonna ja kultuuri kestlikkuse

2010. aastal Arengufondi koostatud tulevikuvisioonides nähti ühe tõenäolise musta stsenaariumina, et aastaks 2015 liidavad Uppsala ja Aalto ülikoolid Eesti avalik-õiguslikud ülikoolid, samamoodi nagu Põhjala pangad olid omal ajal liitnud Eesti kommertspangad.

FOTO: Sander Ilvest

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Inglise keele kasutus kõrghariduses ja teaduses on olnud arutelu all 1990ndatest alates, kui hakati Eesti ülikoole siduma rahvusvahelise teadussüsteemiga. Esialgu puudutas see eeskätt rahvusvahelist publitseerimist ja rahvusvaheliste teadlaskontaktide loomist.

Kõrgharidusstrateegia 2006–2015 sätestas rahvusvahelistumise eesmärgina juba laiemalt kui Eesti kõrghariduse rahvusvahelise usaldusväärsuse kasvatamise üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsuse, ühisõppekavade ja kompetentsi sissetoomise teel. Põhimõtteliselt oli selle sajandi algul rahvusvahelistumise eesmärk tihedam rahvusvaheline võrgustumine, mida toetas näiteks Euroopa liidu Erasmus-programm.

Millalgi selle järel hakkas kasvama ettekujutus, et ülikoolid toimivad avatud rahvusvahelisel haridusturul omavahelise karmi konkurentsi tingimustes. Näiteks 2010. aastal Arengufondi koostatud tulevikuvisioonides[1] nähti ühe tõenäolise musta stsenaariumina, et aastaks 2015 liidavad Uppsala ja Aalto ülikoolid Eesti avalik-õiguslikud ülikoolid, samamoodi nagu Põhjala pangad olid omal ajal liitnud Eesti kommertspangad.

Tagasi üles