Kuidas leida eesti- ja ingliskeelse õppe tasakaal?

  • Seadused ei määratle, kui palju ingliskeelset õpet võib ülikoolis olla.
  • Ingliskeelne õpe näitab eesti kõrghariduse on rahvusvahelist konkurentsivõimet.
  • Ilma eestikeelse kõrghariduseta muutub eesti keel köögikeeleks.
  • Eesti keele staatus kõrghariduses sõltub rohkem hoiakutest kui reeglitest.

Eestikeelse kõrghariduse säilimine on eesmärgi ja tasakaalu küsimus.

FOTO: Postimees

Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk, Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk, Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand ja Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel arutlevad, kus on eesti- ja ingliskeelse õppe tasakaalupunkt kõrghariduses.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Haridus- ja teadusministeeriumi analüüsid on näidanud, et ingliskeelseid õppekavasid tuleb järjest juurde ja eestikeelseid jääb vähemaks. Kas seaduses on või peaks olema piir, kui kaugele see protsess võib areneda?

Ilmar Tomusk: Läbi kõikide eesti keele arengukavade on kõlanud juhtmõte, et eesti keelt peab olema võimalik kasutada kõikides eluvaldkondades. Minu jaoks tekib nüüd küsimus, kas teadus on üks neist eluvaldkondadest. Kas peaksime suutma pidada akadeemilist diskussiooni eri teadusteemadel ka eesti keeles? Tõesti, kui räägime, et magistri- ja doktoritasemel ei peakski eesti keelt nii palju olema, kuna tänapäeva teadusmaailm on ingliskeelne, siis lõppude lõpuks saame eesti keeles rääkida vaid lihtsatest asjadest ning eesti keel taandubki köögikeeleks. Seda olukorda ei tohiks tekkida.

Aune Valk: Eestikeelse õppe osakaalu vähenemine kehtib vaid magistriõppes, I astmel ehk rakenduskõrghariduses ja bakalaureuseõppes oli kümme aastat tagasi 86 protsenti õppijatest eestikeelses õppes, nüüd 89 protsenti. See muutus on toimunud venekeelse õppe kahanemise arvel, samal ajal kui ingliskeelset õpet on veidi juurde tulnud. Tartu Ülikoolis on vaid kolm ingliskeelset bakalaureuseastme kava. Magistriõppes oli eestikeelses õppes õppijate osakaal eelmisel aastal 76 protsenti. See on ühest küljest vaadates probleem, teisalt on see ka tõend sellest, et Eesti kõrgharidus on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Siia tahetakse õppima tulla. Me pole ju piiranud Eesti üliõpilaste õppima tulekut. Nende arv magistriastmel on veidi kahanenud, kuid selle põhjus on väike sündimus 20 aastat tagasi ja tööturu surve.

Magistriõppe kavade muutuse üks põhjusi on see, et 2013. aastal rakendus tasuta eestikeelse õppe reform, mis tähendab, et ingliskeelse õppe eest saab tasu võtta, eestikeelse eest mitte. See kindlasti julgustab avama õppekavu inglise keeles, eriti kui õppel on olemas välisturg. Samal ajal jõudsid ülikoolidesse 1990ndate lõpus sündinud väikesed aastakäigud, mis tähendas, et mitmel erialal kahanes tudengite arv alla õpetamiseks võimaliku miinimumi. See sundis omakorda küsima, kas paneme mõnel erialal vastuvõtu üldse kinni või hoiame õpet siiski alles, aga ingliskeelsena. Seejuures on õppe kinnipanemine n-ö jokk, st riik ei telli ülikoolidelt õpet konkreetsetel õppekavadel. Sama kava ingliskeelsena õpetamine paistab aga probleemina.

Indrek Reimand: Seda piiri, kui palju peab või tohib ülikoolis õpetada inglise keeles, seaduses ei ole ja küllap poleks mõistlikki. Kui soovime anda Eestis suurepärast kõrgharidust, siis selle juurde kuuluvad nii rahvusvahelised õppekavad, välisüliõpilased kui ka välisõppejõud ja -teadlased. Ainuüksi selleks, et võrrelda meie kõrgharidust maailma omaga, vajame rahvusvahelisi tegevusi. Pigem võiks küsida, kui palju ingliskeelset õpet ja teadust meie ülikoolides meie rahvust, keelt ja kultuuri – sh kõrgharidust ja teadust – rikastab ja millest edasi juba kahjustab. See on tasakaalu küsimus, mida seadusega oleks raske seada. Aga praegu me veel küll ülearu rahvusvahelised pole.

Tagasi üles