Isekas kari

  • Isekas karjas on tugevad loomad keskel, nõrgad äärtes.

Julge sebra.

FOTO: Ryan Connell/mercury Press/Caters News Agency/ Scanpix

Bioloogilised liigid erinevad kõvasti selle poolest, mismoodi nad ruumis jaotuvad. Viljapõllu veeres seistes paistavad umbrohud kasvavat hajusalt ja juhuslikes kohtades – nende ruumiline jaotus ongi juhuslik. Metsalinnud, kes kaitsevad oma pesa ja territooriumi selle ümber, asustavad maastikku üpris korrapärase mustri järgi. Nemad elavad «hajakülades», kus vahemaa kahe kodu vahel püütakse hoida võimalikult suur. Teisisõnu on neil pesitsusperioodil regulaarne ruumiline jaotus.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Paljud linnud eelistavad aga paljuneda «sumbkülades», pesitsedes kolooniatena. Sel juhul on tegemist agregeeritud jaotusega. Agregeeritud jaotuse tekkepõhjusi on kolm ja need on olemuselt üsna erinevad.

Esiteks on see tavaline klonaalsetel liikidel, kes sigitavad tütarorganismid ema lähedale – näiteks Pokumaalgi kohatavad mättad, mis koosnevad kaksikõdedest-vendadest.

Teiseks on organismidel tihti mõistlik elada sotsiaalsete karjadena (parvedena), kus lapsed on emadega turvaliselt keskel ning servas patrullivad noored kurjad isased. Ka rahvarohkesse kohta sattunud inimperekonnad moodustavad intuitiivselt sotsiaalseid karju, kus väetid on ringidena ümbritsetud emadest, suurematest lastest ja meestest.

Tagasi üles