Erkki Koort: tulevik teeb ilma! (2)

Erkki Koort
, Meie Eesti toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie Eesti toimetaja Erkki Koort.
Meie Eesti toimetaja Erkki Koort. Foto: Margus Ansu

Eks tulevikku on püütud alati ette aimata ja selle olulisust eestlaste jaoks näitavad mitmete horoskoobiraamatute väga head müügiarvud. Peame ennast usuleigeks rahvaks, kuid me kõik soovime kindlust tuleviku suhtes. Tuleviku ennustamisega on aga tihti nagu ilmaennustamisega, kus kindel on üks – ilm tuleb.

2019. aasta väljavaated maailmapoliitikas ei tundu just üleliia roosilised ning mingil seletamatul moel oleme jõudnud olukorda, kus maailmas toimuvat saab kirjeldada matemaatikat appi võttes: muutujad ei muutu ning konstandid ei püsi. Eelmisel aastatuhandel ülikoolis käies oli meil sellistel puhkudel füüsika laboratoorsetes töödes alati olemas võimalus kasutada «Tambovi konstanti». See oli mistahes väärtusega arv, millega sai teha mistahes tehte, et saada vajalik ehk õige tulemus.

Naljatamisi paralleeli tõmmates oli see «konstant» maailmapoliitikas Ameerika Ühendriigid, mis nüüd aga kipub olema lihtsalt üks muutuja. On raske ette kujutada, mida Ameerika Ühendriikide president Donald Trump järgmiseks ette võtab, aga ta tundub olevat pidurdamatu. Kui ta presidendiks valiti, näis, et üks inimene ei jõua suurt süsteemi lammutada. Ometi näib, et järjekindlus viib ikkagi sihile. Milline on siis järgmine samm? On selleks NAXIT, ehk NATOst lahkumine? Loodan, et mitte, kuid nähtavasti toimuks see ainult Trumpile omasel moel – NATOst ei lahkuks mitte Ameerika Ühendriigid, vaid ta arvaks välja kõik teised.

Putin on ohtlik, kuid mitte hullumeelne, ning ilmselt pole tema see, kes mõnda punast nuppu vajutab.

Sellel nädalal saime teada Brexiti tegeliku tulemuse, mille algus rikkus paljudel jaanipäevatuju juba aastate eest. Ometi me ei tea, milliseks see tee täpselt kujuneb. Nähtavasti on Briti peaministril Theresa Mayl kõige mõistlikum ise tagasi astuda, see võiks vältida tema partei sattumist opositsiooni ja aitaks praeguseks kinni kiilunud diskussiooniga edasi minna. Arvestades May kangust, vaevalt ta seda vabatahtlikult teeb. Tasub meenutada, et Brexiti korraldamine, mis kokkuvõttes Ühendkuningriigi kaosesse paiskas, oli valimislubadus ning lähenevaid valimisi arvestades tasub mõelda, kas kõike ikka tasub lubada.

Sellised arengud on kindlasti meeltmööda Venemaale, kes soovib näha Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide langust. Mitte et sellest saaks kuidagi alguse Venemaa enda tõus, kuid see pakub rohkem kombinatsioone kui olemasolev maailmakord. Venemaa pole muutuvas maailmas mingi stabiilsuse allikas, kuid ometi on naljakal kombel just Moskva poliitika kõige stabiilsem, sest sealt lähtuv ning selle elluviimise vahendid on meile enam-vähem teada. Hea uudis on see, et 2019. aastal pole olümpiamänge.

Seega tuleb 2019. aasta maailmapoliitikas väga põnev aasta, mida suunab suuresti Ameerika Ühendriikides tegutsev stabiilne geenius. Euroopas annab tooni tants Brexiti ümber, mis tulemustest olenemata jahutab loodetavasti teisi potentsiaalseid EXITeid ega too vastupidist reaktsiooni – britid ei saanud hakkama, teeme ise paremini. Iroonilisel kombel näib taas, et Putin on ohtlik, kuid mitte hullumeelne, ning ilmselt pole tema see, kes mõnda punast nuppu vajutab.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles