Erametsaliidu arusaam riigimehelikkusest (8)

Nüüd selgub, et ühele seltskonnale Eestis see mõte ei meeldi. Eesti Erametsaliit on kohtunud erakondade esindajatega ja rääkinud neile, et metsamajandamist sisuliselt puudutavaid probleeme ei tohiks võtta valimiskampaania teemaks, vaid need tuleks lahendada uue metsanduse arengukavaga (MAK). Minu järelepärimisele vastates kinnitas erametsaliidu tegevjuht Andres Talijärv, et säherdused kohtumised on tõepoolest toimunud. Ja et nendel kohtumistel on erametsaliit soovitanud erakondadel oodata ära arengukava arutelude tulemused ning «tagada töörahu arengukava koostajatele ja mitte teha paralleelset töökava praeguse MAKi aruteluga».

Veel selgemini öeldi seesama välja 14.12.2018 Eesti Erametsaliidu volinike pöördumises riigikogusse kandideerivate erakondade poole: «Kutsume riigikogusse kandideerivaid erakondi üles käituma riigimehelikult. /.../ Ettevalmistamisel on metsanduse arengukava kuni aastani 2030. Selle koostamisse on kaasatud kõik metsandusega seotud huvigrupid. Ärge tehke metsandusse puutuvaid otsuseid enne arengukava valmimist.»

Et aru saada, mida erametsaliidu ettepanek tegelikult ja sisuliselt tähendab, peab vaatama riiklike arengukavade (sh eelmine MAK) valmimise protseduuri. Seda sorti arengukava esitab valitsus parlamendile valmis kujul kinnitamiseks, tekstis enam mingeid sisulisi ega vormilisi muudatusi teha ei saa, parlamendiliikmetel on võimalus hääletada kas arengukava poolt või vastu. Kuna tegemist on valitsuse eelnõuga, võetakse dokument tavaliselt riigikogus koalitsiooni poolthäältega ka vastu. Vähemalt ei tule praegu meelde ühtegi vastupidist näidet.

Sisuliselt tähendab see protseduur, et arengukava hakkab kehtima täpselt sellisel kujul, nagu ta keskkonnaministeeriumis ette valmistatakse. Samamoodi võeti 2011. aastal vastu ka praegu kehtiv «Eesti metsanduse arengukava aastani 2020», milles kirjas olev raiemaht ületab kaugelt Eesti metsade samaväärset taastumisvõimet (vt näiteks 15. juuni keskkonnarubriiki). Lihtsalt kõrgem rahvaesindus paneb paberile oma templi peale ja pärast on võimalik apelleerida rahvaesindajate tahtele.

Meeldetuletuseks veel niipalju, et kehtiv MAK võeti 2011. aasta algul vastu põhiliselt tolleaegse koalitsiooni moodustanud Reformierakonna ja IRLi häältega, hääli saadi juurde ka opositsioonis olnud Keskerakonnalt. Teistest opositsioonierakondadest hääletasid rohelised eelnõu vastu ja sotsid jätsid hääletamata.

Mis puudutab huvigruppide kaasamist arengukava väljatöötamisse, siis need olid töösse kaasatud ka kümmekond aastat tagasi. Aga nii nagu kõiksuguste kaasamistega ikka, on ministeeriumil lõpuks võimalik valida, milliste huvigruppide ettepanekuid ta arvestab. Jutt ei käi ainult huvigruppidest. Kümmekond aastat tagasi ei arvestatud näiteks ka riigikontrolli seisukohaga, kes hoiatas raiemahu suurendamise eest ning näitas, et juba tolleaegset raiemahtu pole võimalik 20–30 aasta perspektiivis säilitada ilma looduskeskkonda ja metsanduse elujõulisust kahjustamata.

Erametsaliidu ettekujutus riigimehelikust käitumisest tähendab senise praktika jätkumist, kus metsandust puudutavad olulised otsused sünnivad kabinetivaikuses, mis võimaldab sisuliselt rahva arvamusest teerulliga üle sõita. Ometi peaks ammu selge olema, et meie metsades toimuv on sügavalt riivanud paljude inimeste õiglustunnet ning metsade käekäik puudutab inimesi otseselt ja lähedalt. Kindlasti ei aita erametsaliidu soovitatud praktika kaasa kultuursele metsadebatile, pigem suurendab lõhet ühiskonnas ja tekitab uusi vastasseise.

Üks põhjus, miks erametsaliit ei soovi avalikku metsateemalist valimisdebatti, võib olla ka see, et MAKi väljatöötamise käigus on nad juba teinud ettepaneku loobuda üldse raievanustest ja lageraielangi suuruse piirangutest. Erametsaliidu arvates ei lase need kitsendused metsi efektiivselt majandada.