Martin Ehala: Meie oma Koeraküla

Martin Ehala
, Meie Eesti toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpilaste ülbus õpetaja suhtes on tingitud niihästi ühiskonna vildakaist kasvatusideaalidest kui ka üldlevinud suhtumisest, et õpetaja on lihtsalt teenindaja. FOTO: kaader filmist «Dogville»
Õpilaste ülbus õpetaja suhtes on tingitud niihästi ühiskonna vildakaist kasvatusideaalidest kui ka üldlevinud suhtumisest, et õpetaja on lihtsalt teenindaja. FOTO: kaader filmist «Dogville» Foto: kaader filmist «Dogville»

Lars von Trieril on film, milles gangsterite eest põgenev noor naine Grace satub kõrvalisse külakesse nimega Dogville. Ta püüab heategudega võita külaelanike usaldust, et need lubaks teda nende juurde jääda. See tal õnnestubki ja nii jääbki ta külaelanikke teenima.

See, et kaks kolmandikku õpetajaist peab iga nädal taluma õpilaste ülbust ja põlgust, lapsevanemate üleolevat õiendamist ja käsutamist, ei ole tingitud õpetajate pedagoogilisest ebapädevusest. See on tingitud meie suhtumisest. Tõsi, mitte kõik meist ei väärkohtle õpetajaid, kõigil pole õpetajatega otsest kokkupuudetki. Karm tõde on see, et 1960. aastate haridusutoopia sellest, et vägivald tuleb rangest kasvatusest, ja kui vaid anda väikesel inimloomal käskude ja keeldudeta kasvada, siis kaob kurjus maailmast iseenesest, ei pea lihtsalt paika.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles