Martin Ehala: vajame arutelu karistamatuse teemal

  • Uuringud näitavad, et õpetajate kiusamine on süvenev ja laienev probleem.
  • Muutunud kasvatusideaalide tõttu on õpilasel õpetaja suhtes tekkinud ülemvõim.
  • Läänes on kasvataja ja lapse vahelise võimuvertikaali lõhkumisega mindud liiale.

«Kevade 2019» meem.

FOTO: N. N.

Pöördusin eelmisel nädalal mitme kasvatusteadlase poole palvega kirjutada Postimehele analüüsiv artikkel sellest, mida ette võtta õpetajate väärkohtlemise probleemiga. Neli inimest keeldus eri põhjustel ja viimane neist ütles otse: «Ma tean, miks teised autorid on teile ära öelnud. Te olete üles korjanud popi probleemi, mis küll aeg-ajalt meie koolielus end ilmutab, kuid mis ei ole Eesti hariduselule üldsegi iseloomulik.» Nagu näitab Eve Eisenschmidti põhjalik artikkel kõrval, ei ole kõik kasvatusteadlased sama meelt.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Otsustasin uurida, kuidas on muu maailma teadlased seda nähtust analüüsinud. Üks hiljutine ülevaateartikkel avab nähtuse eri tahud üsna põhjalikult.1 Õpetajate väärkohtlemine, või täpsema terminiga ÕVK (õpetajatevastane kiusamine – teacher targeted bullying) on iseenesest üsna uudne nähtus, mis hakkas end ilmutama paar-kolmkümmend aastat tagasi ega ole veel põhjalikult läbi uuritud.

Teadlased on tõdenud, et tegu on geograafiliselt laieneva ja raskusastmelt süveneva probleemiga, millele hariduskorraldus ei ole seni suutnud head lahendust leida. Probleemi eitamine või pisendamine on seni olnud üsna tüüpiline reaktsioon, mistõttu on kiusamise alla sattumist tunnistanud õpetajad tundnud kolleegide poolt tõrjumist ja alavääristamist. Samas on enamik uuringuid jõudnud järeldusele, et tegu ei ole üksikute õpetajate professionaalse pädevuse puudujääkidega, vaid olemusliku probleemiga ühiskonnas laiemalt.

Tagasi üles