Erkki Koort: kas mõne panga usalduskrediit on suurem?

Meie Eesti toimetaja Erkki Koort.

FOTO: Margus Ansu

Lasta raha pesta või mitte lasta, selles ei ole tegelikult küsimustki. Vähemasti Eesti riigis mitte. Üks euroopalikke väärtusi järgiv majanduskeskkond ei saa ega tohi midagi sellist lubada.

Vaatamata Eesti ponnistustele ja usule, et me ei ole rahapesu siht-, ega transiitriik, oleme ometi silmitsi olukorraga, kus riiki on läbinud suures mahus kuritegelikul teel saadud raha. Üks Taani pank on käitunud kummaliselt, lastes kahtlastel ülekannetel toimida ja veeretades süü oma filiaali kaela. Olgem ausad, enamik meie riigis asuvast pangandusest on sama iseseisev kui omaaegne Hoiupanga Pärnu kontor. Strateegilised otsused ja pikaajaline vaade pannakse paika peakontorites.

Imelik on see, et kui Versobank suleti pikema jututa ja on praeguseks unustuse hõlma vajunud, siis Danske juhtumi ilmnedes räägiti ääri-veeri, et ehk peaks riigi maksed sellest pangast ära viima. Nende kahe panga skandaali puhul jääb silma veel üks ühisjoon. Mõlemat juhtisid mehed, kes tulid suure usalduskrediidiga avalikku sektorisse ning keda seati kogu sektori mõtteviisi muutmisel eeskujuks. Kokkusattumus? Võimalik, kuid sellisel juhul väga kurb kokkusattumus.

Rahasumma, mis pangandust aastail 2007–2015 läbis, on hoomamatult suur ja pole võimalik, et pangal ei olnud toimuvast mingit ülevaadet. Jah, tänapäeval oleme kõik internetipanga kaudu ise pangatellerid, kuid pangal on toimuvast siiski ülevaade ja ta kontrollib ka väiksemaid ülekandeid.

Loodan, et praeguseks teame ka seda, mis on toimunud suurtes Rootsi pankades, ja sealt ei tule sarnaseid üllatusi.

Tundub, et keskenduti teiste tehtud tehingute kontrollimisele ja oma tellerite suured tehingud jäeti üle vaatamata. Samuti on riikliku kontrolliga, kus kontrolliti pigem väiksemaid vendi, nagu Äripank, Krediidipank jt, kuid Lääne-Euroopa suurtel pankadel oli justkui usalduskrediiti rohkem. Loodan, et praeguseks teame ka seda, mis on toimunud suurtes Rootsi pankades, ja sealt ei tule sarnaseid üllatusi.

Esmalt räägiti väiksemast rahasummast, nii mõnisada miljonit, siis räägiti järsku 11 miljardist, nüüd aga juba 200 miljardist eurost. See on tohutu summa ja kõik sellest ei ole kindlasti kuritegelik, kuid küllap annab siin vastuse uurimine. Tähtis on vaadata, kui palju lõpuks tuvastatud kuritegelikust rahast peeti ülekande tegemise hetkel kinni ja kui palju läbis panka ilma sellest teavitamata.

Kahtlase raha konfiskeerimiseks on praegu vaja tõendada eelkuritegu. Kui tegemist oli nn Magnitski rahaga, siis kuidas jõuda Sergei Magnitski tapmise tõendamiseni kriminaalmenetluslikult, kui režiim võib kuriteoga ise seotud olla? Sellisel juhul võib piirata rahale juurdepääsu 30, 60 või 365 päeva, kuid tõendeid kuriteo kohta saada pole võimalik. Ainus lahendus sellisel juhul saabki olla raha konfiskeerimine.

Mineviku kogemust vaadates tasub alati küsida, mida teeme täna selleks, et seesugust asja tulevikus vältida ning ega täna midagi säärast mõnes teises filiaalis ei toimu.

Tagasi üles