Prügireostus Läänemeres (5)

Aleksei Lotman
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hallhüljes, nagu paljud mereimetajad ja linnud, on hädas võrgutontidega, mille inimene on merre jätnud.
Hallhüljes, nagu paljud mereimetajad ja linnud, on hädas võrgutontidega, mille inimene on merre jätnud. Foto: Shutterstock

Kes poleks kuulnud ja lugenud plastisaartest ookeanis? Küllap on paljud jõudnud teemasse süveneda sedavõrd, et mõista: tegu pole päris saartega, kus peal saaks jalutada, küll aga on suured piirkonnad maailmameres plasträmpsust väga tugevalt reostatud. Plastisaartest rääkimine on küll väike liialdus, aga plastisaastest kirjutamine on hädavajalik. See on ohuks suurele osale mereelustikust, olgu need siis linnud, kes plastitükke pahaaimamatult oma poegadele söödavad (ja nii neid paraku ajapikku tapavad), või kilekottidesse lämbuvad merekilpkonnad.

Osa sest prügist pärineb laevadelt, kuid suurem osa teadaolevalt siiski maismaalt. Palju räägitakse sellest, et probleem on kõige teravam arengumaades. Ja küllap on paljud näinud, kes pildil, kes ilmsi, kohutavaid plastprügilademeid vaeste maade suurtes linnades ning neist läbi voolavais jõgedes. See on tõsi, kuid samas pole asjad sugugi korras ka nn arenenud maailmas. Kui vaadata, kui palju plastiprügi tekib inimese kohta, siis on rikkad maad endist viisi esirinnas ja «maailmameister» on USA. Loomulikult ei loe mitte ainult see, kui palju plasti tarbitakse, vaid ka prügikäitlemine. Kuid ideaalset prügimajandust pole tegelikus elus kahjuks olemas ning USA ei saa Vaikse ookeani prügi asjus vaid Hiina ja Kagu-Aasia peale näpuga näidata.

Kuidas on aga lood meie kodumerega? Kuigi õnneks pole Läänemeri plastist nii saastatud kui Vaikse ookeani keskosa või muud kuulsad «saared», ei saa ka meie mere olukorraga rahul olla. Kui hea või halb see olukord täpselt on, pole sugugi kerge öelda, sest me alles alustame selle probleemiga tõsisemat tegelemist. Esimesed sammud olukorra terviklikuks hindamiseks on siiski tehtud. Merestrateegia raamdirektiiv nõuab Euroopa Liidu liikmesriikidelt teiste näitajate hulgas ka mereprügiga tegelemist ning ka HELCOMi teistkordne Läänemere tervikhindamine (HOLAS II) tegi esimest korda katset hinnata mereprügi olukorda meie kodumeres. Mereprügi probleemseima osa moodustab mitmesugune plastmass, sest selle lagunemine on väga aeglane ja lagunemise vahesaaduseks on mitut pidi ohtlik mikroplast. Ligi 70 protsenti Läänemere prügist on plastmass.

Mere plastireostus sõltub rohkem üldisest prügikäitluse korraldusest kui merekeskkonna kaitse erimeetmetest.

Rannas leiduva prügi esialgse seire tulemusel võib öelda, et sajameetrisel rannalõigul on loendatud 50–300 prügieset. Läänemeres kokku on enim prügistatud Soome lahe rannad, kuid ka mitmel pool mujal on olukord vaid napilt parem. Teine meiega piirnev piirkond, Liivi laht, on keskeltläbi märksa puhtam. Eesti-siseses võrdluses on aga pilt veidi erinev. Enim leiti prügi just ühes Liivi lahe äärses seirepunktis, kuigi paar Soome lahe äärset punkti olid üsna sarnased ja ka Liivi lahe ääres oli teine seirepunkt palju vähem prügistatud. Mitmes seirepunktis oli prügi üsna vähe. Ootuspäraselt kippus tihedama asustusega kaasnema suurem prügistatus, kuigi päris ühene see seos pole. See on kooskõlas arusaamaga, et osa rannaprügist tuleb maismaalt ja osa merest. Plast on ka Eesti randades oluline, kuigi mitte ainus prügikategooria.

Merepõhja prügi kohta pärineb andmestik suurel määral tööstuslikus kalapüügis kasutatud traalidest, lisaks on näiteks Eestis eraldi uuritud madalat merd, kus ei traalita. Andmeid on ikka veel vähevõitu, kuid niipalju saab ometi nentida, et hõiskamiseks pole põhjust. Kõige probleemsemaks merepõhja prügiliigiks loetakse «tontvõrke» – meres kaduma läinud võrgud püüavad mingil määral kala edasi ka enam kui kahe aasta möödudes. Ohuks on need võrgutondid loomulikult ka lindudele ja mereimetajatele.

Mikroplasti koosmõju püsivate keskkonnamürkidega on alles hakatud uurima.

Mikroprügist moodustab plast samuti suure ja probleemseima osa. Mikroprügiks loetakse tinglikult prügiosakesed, mis on väiksemad kui viis millimeetrit. Kuid mitmel põhjusel on oluliselt väiksemad, 20 või isegi 10 mikromeetri suurused osakesed veelgi suurem murekoht. Mikroorganismid söövad mikroplasti ja muid mikroprügiosakesi, mis võivad nii pääseda toiduahelasse. Mikroplasti koosmõju püsivate keskkonnamürkidega on seejuures alles hakatud uurima. Mikroplast tekib merekeskkonnas sinna varem sattunud makroskoopilise plastprügi lagunemisel, kuid mikroplast jõuab merre ka puhastusseadmeid läbides. Üks reostusallikas on ka kosmeetikasse lisatud mikroplast.

HELCOMiga on selle osalised juba kolm aastat tagasi vastu võtnud regionaalse tegevuskava mereprügi vähendamiseks. Selles on ette nähtud terve hulk üsna lihtsaid tegevusi, mis võimaldaksid järk-järgult mere prahistamist plasti ja muu sodiga oluliselt vähendada. Kava tegelik rakendamine pole läinud kahjuks piisava kiirusega, kuigi midagi ikka tehakse. Vaadates merd, on selge, et teha tuleks rohkem.

Lõppude lõpuks sõltub mere plastireostus üldisest prügikäitluse korraldusest rohkem kui merekeskkonna kaitseks võetud erimeetmetest. Ja loomulikult plastikasutuse kiirest vähendamisest, seejuures eriti ilmne on vajadus vähendada ühekorraplasti.

Autor kandideerib riigikogu valimistel.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles