«Ma-ilm ja mõnda»: üksi või üheskoos

On selge, et näiteks need vähesed taimeliigid, kes suudavad kasvada rabades, on juba aastamiljoneid oma naaberliikidega intiimselt tuttavad. Pildil Laukasoo raba Lahemaa rahvuspargis.

FOTO: Meelis Meilbaum

Eelmise sajandi keskel puhkes ökoloogide seas tuline debatt selle üle, kuidas mõista eluskoosluste siseelu. Keegi ei ela siin ilmas üksi ja enamik naabreid kipub kuuluma suguluse mõttes väga kaugete rahvaste hulka. Parasiidid, kellele me andamit viime, kiskjad, kes meid varitsevad, ning konkurendid, kellega me vägikaigast veame, ei ole harilikult meie lähisugulased. Järelikult, enamik isiksusi, kellega elu jooksul kohtume, on meie vaenlased – sellised, kellele me üldjuhul vabatahtlikult oma ressursse ei loovuta.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Eluskoosluses elab seega pead-jalad koos palju isekaid liike, iga liigi populatsiooni moodustab aga hulk isekaid ja konkurente tõrjuvaid või allutada püüdvaid indiviide. Mainitud kooslusökoloogiline debatt keskendus küsimusele, mil määral kujutavad kooslused endast hoolega kokku harjutanud ning kindlat evolutsioonilist näidendit esitavat kollektiivi, mil määral aga sõltumatult, individualistlikult ning kakofooniliselt improviseerivate bioloogiliste liikide ansamblit.

Tagasi üles