Kas Eesti NSVs kaitsti metsi rohkem, kui kaitstakse praegu?

Nõukogudeaegsete reeglite kohaselt ei tohtinud lageraiet teha pinnasekaitsemetsades, parkmetsades, linnametsades, looduskaitsealade metsades, Lahemaa rahvuspargis ja looduskaitsemetsades, kokku 230 000 hektaril. Pildil Otepää looduspark tänapäeval.

FOTO: Arvo Meeks

Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja ja riigi metsandusnõukogu liige Asko Lõhmus kirjutas 25. jaanuari Postimehes, et Eesti NSV ajal oli kolmandikus Eesti metsades lageraie keelatud. Tema väitel toonastes I grupi metsades lageraieid ei tehtud. Kirjutise autor on aga eksinud nii tollaste reeglite kirjeldamisel kui ka suhtarvude väljatoomisel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eesti NSV lõpukümnendil oli metsaga kaetud 1,8 miljonit hektarit, mis moodustas kogu Eesti territooriumist 40 protsenti. Olin ise 1980. aastatel tegev metsamajandis, kus valdav osa territooriumist oli piirangutega mets (mida toona kutsuti I grupi metsaks), ning tean, kuidas Eesti NSV-s viimasel kümnendil metsaasju korraldati. 1988. aastal oli I grupi metsi kokku 515 000 hektarit. Tollaste reeglite kohaselt ei tohtinud lageraiet teha pinnasekaitsemetsades, parkmetsades, linnametsades, looduskaitsealade metsades, Lahemaa rahvuspargis ja looduskaitsemetsades, kokku 230 000 hektaril. Ülejäänud 285 000 hektarit I grupi metsi olid haljasvööndite majandusmetsad, tee- ja veekaitsemetsad ning seal oli piirangutega lageraie lubatud. Peamine erinevus oli see, et lageraiekeeluga aladele metsakorralduse käigus lageraieid ei määratud, ülejäänud I grupi metsades planeerisid metsakorraldajad ka lageraieid. Seal, kus lageraie oli keelatud, tohtis teha harvendus- ja sanitaarraieid, sh ka seisukorrajärgseid sanitaarlageraieid. Raietest täiesti puutumata jäid loodusreservaadid, nende pindala oli vaid mõni tuhat hektarit.

Praegu on inimeste poolt rahule jäetud metsade pindala oluliselt suurem, kui oli Eesti NSV lõpuaastatel.
Tagasi üles