Keskkonnakaitsest Eesti metsades: vastus Andres Talijärvele

Metsaseadust muutes (2006–2008) kaotati just keskkonnakaitseks mõeldud metsade (kaitsemetsade) kategooria, millega vähenesid metsakaitse võimalused väljaspool kaitstavaid loodusobjekte. Pildil Vihiküla metsad Viljandimaal.

FOTO: Elmo Riig

Tänan Andres Talijärve võimaluse eest selgitada oma väidet keskkonnakaitseliste eesmärkide hiljutise nõrgenemise kohta Eesti metsanduses, kuid taunin väidete moonutamist.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kirjutasin keskkonnakaitse juhtpõhimõtteks tõusmisest 20. sajandil, mitte selle valitsemisest Eesti NSV ajal. Tõus on hästi dokumenteeritud. Keskkonnafunktsiooniga metsade pindala (I grupi metsad) kasvas ühtlaselt kogu okupatsiooniaja jooksul keskmiselt 100 000 ha võrra kümnendis.1 Metsa kaitseomaduste tähtsustamist poliitikas on kirjeldanud näiteks Looduskaitse Valitsuse juhataja Heino Luik. Tema 1980. aasta artikkel metsade mitmekesise kasutuse ja ökoloogilise küpsuse põhimõtetest2 on sarnane moodsa ökosüsteemi teenuste kaalumisega puistu tasemel. Eesti maastikes arendati maailmatasemele rohevõrgustike planeeringud.3 Võime arutleda, kas keskkonnakaitse tõusu soosisid nõrk puiduturg või tollased omandivormid, kuid normatiivselt loodi tugev alus, millele rajada Eesti Vabariigi säästlik metsamajandus.

Metsamajanduse keskkonnanõuetes pöörati areng kohati tagasi, enamiku metsade üldisi keskkonnafunktsioone on nõrgendatud.
Tagasi üles