Uus direktiiv lämmatab perede valikuvabadust
Eesti võib euroametnike nõudel vanemahüvitise korda muutma hakata

  • Uus eurodirektiiv nõuab, et kahe kuu jagu lapsepuhkust saaks ainult isad.
  • Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel toetas ka Eesti uue direktiivi vastuvõtmist.
  • Pole usutav, et alles nüüd hakatakse analüüsima, kuidas uusi nõudeid rakendada.
  • Tõenäoliselt leitakse täiendav kuu jagatava vanemahüvitise ehk emade arvelt.

Kui perre sünnib laps, tuleks Euroopa Liidu arvates ka mehel järeltulijaga vähemalt kaks kuud kodus olla. Vastasel korral kaotab pere lapse hooldamiseks ette nähtud tasustatud puhkuses. Seejuures ei loe, kas tema naisel on soovi ja võimalust samal ajal tööl käia.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuula artiklit

Eelmisel nädalal jõudis Euroopa Nõukogu kokkuleppele töö- ja pereelu tasakaalustamist käsitleva direktiivi asjus. Muu hulgas näeb see ette nii isadele kui ka emadele neljakuulise tasustatud lapsepuhkuse võimaldamist, millest kahte kuud ei saa teisele vanemale üle anda.

Teisisõnu saaks tulevikus kahte tasustatud vanemapuhkuse kuud kasutada vaid ema ja kahte kuud vaid isa. Liikmesriikidel tuleb riigisisesed õigusaktid kolme aasta jooksul direktiivi nõuetega kooskõlla viia. Muudatusi tuleks teha ka Eestil, kuna sotsiaalministeeriumi hinnangul ei vasta praegune vanemapuhkuste ja -hüvitise süsteem uue direktiivi nõuetele, seda just isapuhkuse osas.

Hoolimata sellest, et sotsiaalministeeriumi eestvedamisel toetas direktiivi vastuvõtmist ka Eesti, hakatakse ministeeriumi esindaja sõnul nüüd alles analüüsima, kuidas uusi nõudeid rakendada. Riigikogu võttis juba 2017. aasta lõpus vastu muudatused, millega loodi senise 10-päevase isapuhkuse asemele 30-päevane täiendav vanemahüvitis (jõustub 1. juulil 2020), kuid sellest ei piisa. Direktiivi järgi peaks kaks korda pikem olema vanemapuhkus, mida kasutab üksnes isa.

Perepoliitika või tööturupoliitika?

Eestis on vanemahüvitis reguleeritud perehüvitiste seadusega ja ühiskonnas tajutav eelkõige perepoliitika osana. Perepoliitika ei kuulu Euroopa Liidu kompetentsi. Ent nii meie sotsiaalministeerium kui ka Euroopa Liit leiavad, et tegu on hoopis tööturupoliitika küsimusega, mida võib reguleerida riikideülese direktiiviga.

Riigikogu võttis juba 2017. aasta lõpus vastu muudatused, millega loodi senise 10-päevase isapuhkuse asemele 30-päevane täiendav vanemahüvitis (jõustub 1. juulil 2020), kuid sellest ei piisa.

«Vanemapuhkused on osa tööõigusest, sest reguleeritakse töötaja õigust saada tööst vaba aega töö ja eraelu ühitamiseks. Eestiski on vanemapuhkused ja nende tasustamine, v.a vanemahüvitis, reguleeritud töölepingu seaduses,» ütleb sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Hanna Vseviov.

Tema sõnul tugines Euroopa Komisjon direktiivi ettepanekuga välja tulles Euroopa Liidu Toimimise Lepingule (art 151), mis võimaldab kujundada töö- ja pereelu ühitamise poliitikaid, lähtudes sealhulgas sellistest ühenduse eesmärkidest, nagu tööhõive edendamine, paremad elamis- ja töötingimused, piisav sotsiaalkaitse, tööturu osapoolte dialoog ning inimressursside arendamine, pidades silmas kestvat kõrget tööhõivet ja tööturult väljatõrjumise tõkestamist. Samuti põhineb direktiiv lepingu artiklil 153, mis käsitleb meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamist.

Pereelu puudutaval direktiivil on pikem eellugu

Sotsiaalministeeriumi teatel pole Euroopa Liidu tasandil tegu sugugi mitte uue teemaga, sest esimesed raseduse ja sünnituse korral pakutavat kaitset käsitlevad reeglid võeti nõukogu direktiiviga vastu juba 1992. aastal (92/85/EMÜ). 1996. aasta direktiiviga (96/34/EÜ) jõustati Euroopa eri valdkondade sotsiaalpartnerite organisatsioonide lapsehoolduspuhkust käsitlev raamkokkulepe, mida muudeti 2010. aastal (2010/18/EL). Praegu kõne all olev töö- ja pereelu tasakaalu direktiiv tuleb selle asemele. Varasemate direktiivide nõuded on olnud tagasihoidlikumad.
Uus töö- ja eraelu tasakaalu direktiiv reguleerib peale lapsepuhkuse ka hooldaja puhkust ning paindlike töövormidega seotud küsimusi. Nendes valdkondades vastab Eesti direktiivis sätestatud miinimumnõuetele.
Lapsepuhkuse asjus näeb direktiiv ette, et vanematel peab olema võimalik kasutada kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni kokku vähemalt kaheksa kuu pikkust vanemapuhkust. Riigile jääb õigus otsustada, et lapse vanus, mis ajani on vanematel õigus vanemapuhkust kasutada, võib olla ka väiksem kui kaheksa aastat. Vähemalt kaks kuud tasustatud puhkust peab olema ette nähtud emale ja vähemalt kaks kuud isale. Ülekantamatu puhkuse tasu suuruse määrab direktiivi kohaselt liikmesriik ise. Kahe isakuu osas Eesti direktiivi nõuetele ei vasta.
Lea Danilson-Järg

Vseviovi hinnangul on vanemapuhkuste ja -hüvitiste liikmesriikideülene regulatsioon igati õigustatud: «ELi sotsiaalvaldkonna regulatsioonide eesmärk on kehtestada minimaalsed ühised standardid, et kõikides liikmesriikides elavatel, töötavatel ja liikumisõigust kasutavatel inimestel oleks võimalus loota teatavale sotsiaalkaitse tasemele.»

Euroliidu volituste sellise tõlgendamise valguses võib osutuda, et teemasid, mida ei saaks reguleerida liikmesriikideüleselt, peaaegu polegi. Tööhõivel ja sellest tuleneval sissetulekul on ju seosed pea kõikide muude eluvaldkondadega, sh näiteks hariduse, tervishoiu ja pensioniga. ELi reguleeritavate küsimuste lisandumist saaks seega tagasi hoida vaid poliitilise tahte puudumine või liikmesriikide tugev vastuseis.

ELis kehtiva subsidiaarsusprintsiibi ehk lähimuspõhimõtte järgi peaks ühendus siiski tegutsema üksnes juhul, kui mingit küsimust on parem reguleerida ELi, mitte aga riigi, piirkondlikul või kohalikul tasandil. Lähimuspõhimõtte rikkumise argumendile tuginedes on siiski väga keeruline eelnõusid tagasi lükata, mistõttu on seda seni väga harva kasutatud.

Eesti poolehoid kujunes ministeeriumi vedamisel

Euroopa Komisjoni koostatud direktiivide eelnõud ei jõua vastuvõtmiseni siiski iseenesest. Liikmesriikide esindajad peavad läbirääkimisi mitmel tasandil, enne kui menetlemisega järgmisse etappi liigutakse. Ka kõnealuse direktiivini jõudmine on eeldanud Eesti osalemist. Kes ja milliste volituste alusel meie riigi poolt direktiivile heakskiidu andis ning nõnda ELi osalust perepoliitika kujundamisel laiendas, ei ole aga praegu päris selge.

Hanna Vseviov

FOTO: erakogu

Vseviovi sõnul on Eestit läbirääkimistel Euroopa Liidu Nõukogus esindanud vastavalt töötasandile erialadiplomaadid sotsiaalministeeriumist, suursaadik, Eesti esinduse asejuht ELi juures ning tervise- ja tööministrid. Tema sõnul on kõik Eesti esindajad juhindunud seisukohtadest, mille on paika pannud valitsus ja riigikogu.

«Veebruaris ja märtsis 2018 kinnitatud valitsuse ja riigikogu seisukohtade järgselt toetas Eesti tasustatud ja paindlikku vanemapuhkust, mis tagab hoolduskoormuse võrdsema jagunemise naiste ja meeste vahel,» kinnitas ta.

Samas olevat sotsiaalministeeriumi esindaja ühe riigikogu ELi asjade komisjoni liikme sõnul seda teemat puudutaval istungil kinnitanud, et direktiiv ei too Eestile kaasa mingeid muutusi, mistõttu otsustati seda toetada. Millised volitused valitsus ja riigikogu mainitud küsimuses on andnud, vajab veel selgitamist.

Kas asju on aetud rahva selja taga?

Juhul kui valitsusel ja riigikogul – rääkimata sotsiaalministeeriumist – on siiski olnud selged seisukohad direktiiviga reguleeritud küsimustes, jääb arusaamatuks, miks ei ole neid avalikkusele tutvustatud. Direktiivi eelnõu avalikustas Euroopa Komisjon juba 2017. aasta aprillis ehk ajal, mil Eestis valmistati ette vanemahüvitise reformi, mis muu hulgas hõlmas ka isakuu sisseviimist. Just siis oleks olnud sobiv hetk teavitamaks, et kavandatud muudatustest ei piisa ning et kui kõnealune direktiiv vastu võetakse, tuleb hüvitise vanemate vahel jagamist tõenäoliselt muuta.

Juhul kui valitsusel ja riigikogul – rääkimata sotsiaalministeeriumist – on siiski olnud selged seisukohad direktiiviga reguleeritud küsimustes, jääb arusaamatuks, miks ei ole neid avalikkusele tutvustatud.

Pole välistatud, et teema eest vastutavatel ametnikel oligi plaanis vastuseisu mahendamiseks koera saba jupi kaupa maha võtta, alustades kõigepealt ühest lisanduvast isakuust, et sealt siis juba paratamatuna näiva euronõude toel edasi minna. On ju sotsiaalministeerium ammu soovinud kõik isad mõneks ajaks lapsehoolduspuhkusele suunata ja emad väikelapse juurest tööle saata. Selline taotlus kajastus ka perehüvitiste seaduse muudatuste seletuskirjas. Kuna seni on õnnestunud kõik valdkonna eest vastutavad ministridki eesmärgi heaks tööle rakendada, tekib küsimus, kas minister juhib ministeeriumi või on hoopis vastupidi.

Ministeerium lahendust nimetada ei taha

Mille arvelt siis ikkagi pikendada isade individuaalset puhkust? Tõenäosus, et vanemahüvitise 19 kuule lisatakse veel üks, on kulukuse tõttu väga väike. Vseviov ei tahtnud lahenduste asjus veel konkreetseks minna ning ütles, et võimalusi jagub. «Milline neist valida, on poliitilise otsuse koht ja hetkel veel vara öelda. Alustame peagi võimaluste väljaselgitamist ja analüüsimist,» rääkis ta.

Tundub siiski vähe usutav, et ministeeriumi esindajad käisid Eesti nimel direktiivile heakskiitu andmas ilma selge plaanita, kuidas seda hiljem ellu rakendada. Pigem püütakse jätta muljet, et direktiivi vastuvõtmise taga on «kurjad euroametnikud», ning enda aktiivne panus ja toetus maha vaikida.

Õigust ei tohiks muuta kohustuseks

Eha Reitelmann

FOTO: Erakogu

Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär
Eesti Naisteühenduste Ümarlauda (ENÜ) kuuluvate organisatsioonide esindajatega arutasime 19. jaanuaril võimalikke Euroopa Liidu direktiivist tulenevaid muudatusi vanemahüvitise süsteemis. Oleme kindlal seisukohal, et iga pere peaks ka edaspidi saama vabalt otsustada selle üle, kas ja kuidas vanemahüvitise kasutamise aega ema ja isa vahel jagada.
Eestis praegu kehtiv süsteem on võrreldes enamiku teiste riikidega väga helde ja paindlik, selle nimel on aastate jooksul tehtud ka muudatusi. Algusest peale on antud õigus vanemahüvitise kasutamiseks mõlemale vanemale, mis on väga positiivne – pered on väga erinevad ja seadusandjad peavad sellega arvestama. Õigust ei tohiks aga muuta kohustuseks.
Riik ei tohiks seaduse jõuga pereellu sekkuda ja kehtestada sisuliselt mõlemale vanemale individuaalset kohustust kasutada teatud osa vanemahüvitisest, ähvardades peret vastasel korral osast toetusest ilma jätta. Meie hinnangul oleks selline muudatus paljudele peredele tõsine tagasilöök, sest nende elukorraldus lihtsalt ei võimalda ühel või teisel vanemal teatud ajaks lapsega koju jääda.
Leiame, et seni kehtiv paindlikkuse põhimõte peaks igal juhul säilima ja seda tuleks Eesti esindajatel kaitsta ka ELi tasandil.

Sotsiaalministeeriumi hinnangul on üks võimalus täiendada rasedus- ja sünnituspuhkuse, isapuhkuse ning lapsehoolduspuhkuse skeemi. 1. aprillist 2022 jõustuva seadusemuudatusega jaotatakse lapsehoolduspuhkus juba niigi emapuhkuseks, isapuhkuseks ja vanemapuhkuseks ning seega saab nende vahel perioode ümber jagada.

Teine võimalus on muuta lapsepuhkuse skeemi. Töölepingu seaduse kohaselt on alla 14-aastast last kasvataval emal või isal praegu õigus igal kalendriaastal saada sõltuvalt laste arvust kas kolm või kuus tööpäeva lapsepuhkust ja kuni 10 tööpäeva tasustamata lapsepuhkust. 1. aprillil 2022 jõustuva muudatusega hakkab selle asemel olema 10 tööpäeva tasustatavat puhkust mõlemal vanemal iga alla 14-aastase lapse kohta. Muutus võib seisneda puhkuse pikendamises, aga kuna see tooks kaasa lisakulusid, on selline lahendus vähem tõenäoline. Pigem lahendatakse olukord ikkagi vanemate vahel seni vabalt jagatava osa ümberjagamisega, ehk kokkuvõttes emade arvelt.

Kolm küsimust täisnimekirjaga riigikogu valimistele minevatele erakondadele

1. Kas toetate vanemahüvitise korda puudutava direktiivi heakskiitmist Eesti poolt või mitte?
2. Millisena näete lahendust, kui direktiiv vastu võetakse?
3. Kas on põhjendatud, et Euroopa Liidu tasandil otsustatakse väga selgelt perepoliitilisi küsimusi, või peaks seesugused küsimused jääma riikide enda lahendada?

Keskerakond
1. Toetame seda, kuna peame oluliseks isade rolli suurendamist laste kasvatamisel. EL ei võta vastu otsuseid, mille langetamiseks puudub tal mandaat. Direktiiv on suunatud sotsiaalsete standardite ühtlustamisele.
2. Praegu ei ole veel teada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu kokkuleppe detaile. Kuna Eesti on juba vastu võtnud otsuse, et alates 1. juulist 2020 lisandub spetsiaalne ühekuune isapuhkus, oleks loogiline seda pikendada ühe kuu võrra.
3. Eesti võib uhke olla, et just peaminister Jüri Ratas allkirjastas sotsiaalõiguste samba. See on esimene üleeuroopaline dokument, mille siht on kaotada sotsiaalne ebavõrdsus ELis. Iga liikmesriik saab ise otsustada, kuidas täpselt direktiivi rakendada.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
1. Direktiivi üks eesmärk on suurendada isade osalust laste kasvatamisel. Toetame laste eest hoolitsemise koormuse jagamist. Vaatamata sellele, et Eestis on vanemapuhkuste ja -hüvitiste kasutamiseks loodud head võimalused mõlemale vanemale, jääb enamasti lapsega koju ema – vanemahüvitist kasutab vaid kümnendik isadest. Ema ja isa aktiivne osalemine lapse eest hoolitsemisel annab mõlemale võimaluse tööelus osaleda.
2. Direktiiv ei nõua otseselt vanemapuhkuse ja vanemahüvitise maksmise pikendamist. Miinimumnõudeid saab täita ka muude vanematele suunatud puhkuseskeemide kaudu, näiteks pikendades vanematele ette nähtud puhkusepäevi, et lapse kooli minnes või koolivaheaegadel oleks ka vanemal võimalik puhkust võtta.
3. ELis lepitakse kokku vanemapuhkuste miinimumnõuded, kuid riikidel on endale sobiva vanemapuhkuse ja -hüvitise rakendamiseks piisavalt vabadust, sealhulgas tasustamise reeglite puhul.
Isamaa
1. Valitsus kujundas selles küsimuses seisukoha 15. veebruaril 2018, lisaks on toimunud arutelud riigikogu ELi asjade komisjonis ja sotsiaalkomisjonis. Vanemapuhkus ja -hüvitis on ainult üks osa perekondade turvatunnet suurendavatest meetmetest. Näeme tulevikus ette täiendavat tulumaksuvabastust, mis sõltub laste arvust, samuti tugisüsteeme, mis aitavad just noori lapsevanemaid, sh vanemluskoolitusi.
2. Isamaa perepoliitika lähtub oma ideaalis sellest, et võimalikud paljud otsused langetatakse peresiseselt. Eesti saaks direktiivi üle võtta, näiteks muutes vanemapuhkuse või lapsepuhkuse skeeme. Arvestada tuleb tööandjat kaitsvate klauslitega ja peredele peab jääma võimalikult palju valikuvabadust. Samas on lapse arengule oluline, et sellesse panustaksid mõlemad vanemad.
3. Perekonda puudutavaid otsuseid peavad esmajärjekorras langetama lapsevanemad ning Eesti riik ja EL loovad selleks õigusliku raamistiku. Tegemist on miinimumnõuetega töötajatele, et võimaldada neile tööst vaba aega. Täiendavaid perepoliitilisi otsuseid võib iga riik ise lisada.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
1. Me ei toeta põhimõtteliselt ühtegi ELi otsust, mis viib otsustusõigust liikmesriikidest Brüsselisse. Ka selle direktiivi puhul on väga selgelt näha, et see on rängas vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega ehk paljukorrutatud loosungiga, mille kohaselt tuleks kõik otsused vastu võtta võimalikult kohalikul tasandil.
2. Oleme kategooriliselt euroliidu sekkumise vastu perepoliitika valdkonnas, sest näeme siin selget ohtu väärtuspõhiste valikute kaaperdamiseks mittevalitud vasakpoolse ja kultuurimarksistliku euroeliidi poolt. Teisisõnu, kui lubame Brüsselil meile ette kirjutada, milline on lapsepuhkus, siis järgmisena kirjutavad nad meile ette homoabielud.
3. Eesti peaks üritama seda direktiivi kindlasti blokeerida. Kui see kõigest hoolimata vastu võetakse, on Eesti parlamendil kui kõrgema võimu esindajal alati võimalus seda mitte seaduseks vormistada. Eesti peaks kindlasti laiemalt kasutama võimalust meile mittesobivaid direktiive lihtsalt eirata.
Vabaerakond
1. Liigse sunniga ei peaks perede sisemist töökorraldust reguleerima. Eestis on juba seadusega ette nähtud üks isakuu. Usutavasti suudavad Eesti lapsevanemad aega omavahel ise jagada – järjest enam isasid kasutab ka jagatavat vanemahüvitist. Samas oleks mõistlik direktiivi püüdlused põhimõtteliselt heaks kiita. Paraku jääb nii üksikema lapsel vähem aega koos vanemaga olla. Juhtisime sellele sotsiaalkomisjonis tähelepanu, aga kahjuks ei toetatud ettepanekut teha üksikemadele erand.
2. Kuna Eestis juba on lapsevanematele ette nähtud väga pikk vanemahüvitise periood, siis ei tuleks kõne alla isale veel ühe lisakuu kehtestamine. Pigem peaks see tulema praeguse puhkuse mahu arvelt. Peretoetused on juba niigi tugevalt kaldu lapse sünnijärgsetel aastatel toimuva hüvitamise poole. Pigem tuleks toetust pakkuda kogu laste kasvatamise perioodi vältel.
3. Suundumuste näitamine üleeuroopalisel tasandil on ilmselt õigustatud, aga liiga täpseid ettekirjutusi ei peaks EL liikmesriikidele sellistes valdkondades tegema.
Eestimaa Rohelised
1. Jah, toetame meeste ja naiste võrdset kohtlemist ning paremat töö- ja puhkeaja korraldamist. See parandab naiste osalemist tööturul ning suurendab tasustatud töö aega, mis aitab vähendada soolist palga- ja pensionilõhet. Samas pole käsitletud juhtumeid, kus lapsel on küll kaks vanemat, kuid reaalsuses hoolitseb lapse eest ikkagi üks. See on Eestis murekoht – iga viies alla 18-aastane laps kasvab ühe vanemaga leibkonnas. Ette peaks nägema ka vanavanematele hüvitisega kaetud hoolduspuhkuse.
2. Oluline on luua võimalus ka ühiseks lapse eest hoolitsemiseks, mis on oluline peresiseste sidemete tugevdamiseks. Seega peab kaaluma isale mõeldud lisakuu andmist ema ja isa jagatava osa arvelt, võimalusega, et vanemad saavad seda soovi korral samal ajal kasutada (vanemahüvitist makstakse mõlemale vanemale korraga). See aitaks tugevdada lähisuhteid.
3. Direktiiv aitab ühtlustada liikmesriikide palga- ja puhkeaja poliitikat, kuid samas ei sea kitsendusi paremate sotsiaalsete õigustega riikidele. Palga- ja pensionilõhe on Eestis jätkuvalt probleem, samuti sooline ebavõrdsus laste ja omaste hooldamisel – tasustamata töötundide arv on tugevalt naiste poole kaldu. Seega on direktiiv tervitatav.

*Küsimused on esitatud enne direktiivi heakskiitmist 6. veebruaril 2019. Eesti 200 ja Reformierakond ei soovinud vastata.

Tagasi üles