«Ma-ilm ja mõnda»: tume elurikkus, meie puuduv varandus

Arktiline tundra on liigivaene, kuid igati toimiv, just nagu liigirikas troopiline vihmametski.

FOTO: Agami/m. Guyt

Üks ökoloogia põhiküsimus on mõista, kuidas ökosüsteemid oma keerukuses toimivad. Seda keerukust lahti harutades ei saa me mööda minna elurikkusest – eluruumi jagavate olendite mitmekesisusest.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Elurikkuse intensiivsed uuringud on kestnud juba pool sajandit. Seda tehakse peamiselt kaardistades, kuidas elurikkus meie planeedil on jaotunud, ning püüdes mõista, milliste reeglite järgi eluskooslused tekivad, püsivad ja kaovad. Mõni aasta tagasi pöörasid Tartu Ülikooli teadlased elurikkuse küsimuse pea pealt jalgadele (või vastupidi) ja küsisid: kui palju elurikkust mingis koosluses ei ole?

Mõistagi, lõviosa puudujatest lihtsalt ei talu kohalikke keskkonnatingimusi. Teistel on puudu hädavajalikud naaberliigid – parasiit ei saa elada sobiva peremeheta ning putuktolmlev taim asjatundlike putukateta. Kolmandate jaoks on tingimused sobilikud, aga nad elavad kohale jõudmiseks liiga kaugel. Siiski jääb enamasti järele veel arvukalt puuduvaid liike, kellele elupaik tegelikult sobib ning kes on ka ümbruskonnas olemas, aga puuduvad ikkagi kooslusest. Sellist osa puuduvast elurikkusest on TÜ teadlaste eestvõttel hakatud nimetama tumedaks elurikkuseks.

Tagasi üles