Mihkel Kunnus: miks me poisid koolist välja viskame ja mehed vangi paneme?

  • Kool taotleb õpilase arengut ja on seetõttu paratamatult hierarhiline.
  • Koolisüsteemis on edukamad koostööaltid ja kohusetundlikud isiksused.
  • Välja langemist mõjutab õpilase isiksusetüüp, mitte tema sugu.
  • Õpetajale on lubamatu teha soo põhjal üldistusi isiksusetüübi suhtes.

«Julgen arvata, et meie haridussüsteemi kõige rängem probleem on jätkusuutlikkuse puudumine.» Semiootik Mihkel Kunnus. 

FOTO: Sille Annuk

Julgen arvata, et meie haridussüsteemi kõige rängem probleem on jätkusuutlikkuse puudumine. Meie tubli õpetajaskonna järelkasv pole teps mitte piisav. Teisalt võib täiesti sirge näoga öelda, et Eesti haridussüsteem on konkurentsitult maailma kõige efektiivsem. Ükski teine riik ei suuda nii väikse suhtelise ressursikuluga toota nii kõrget taset PISA testide järgi. Samuti võib keerutamata osutada sellele, et meie rahvuskultuur on olnud ikka ülimalt haridussõbralik ning kohalikul pedagoogikateoorialgi on juba igati soliidne traditsioon (Peeter Põllust ja Johannes Käisist Hilda Tabani).

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kuigi süsteem on väga hea, pole see kaugeltki täiuslik ja tuleb teha jooksvalt parandusi, ning peamise mure kõrval on ka teisi, näiteks pealkirjas püstitatu. Samuti on aeg-ajalt vaja meelde tuletada, mis asi kool ikkagi on ning mis on selle struktuursed omadused.

Esiteks: kool on sündinud ühe lapsekasvatusfunktsiooni tööjaotuslikust tsentraliseerimisest. See, milliseid kasvatuslikke aspekte kollektiivselt realiseerida, on ikka muutunud. Kas õpetame lapsed kollektiivselt pelgalt lugema-kirjutama ja rehkendama või peaks komplekti kuuluma ka näiteks usuline, maailmavaateline ühtluskoolitus ja takkaotsa veel kehaline kasvatus? See kõik on olemuslikult poliitiline läbirääkimiste küsimus.

Tagasi üles