Toomas Kiho: metsarahvas on enne valimisi kahvlis (2)
22. veebruar 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase aasta jooksul on keskkonna- ja eriti just metsaprobleemid vaieldamatult tõusnud ühiskonda erutavate teemade sekka – tuletagem meelde laialdast arutelu lageraiete üle, masse haaranud tselluloositehase saagat, keskkonnaorganisatsioonide kohtukaebusi Rail Balticu vastu jpm. Vahekokkuvõtet, milliste tulemusteni me metsa asjas jõudnud oleme, on muidugi paslik oodata märtsivalimistelt. Oleks täiesti loomulik, kui metsateema oleks eelseisvate valimiste keskmes, et riigikodanike valimiseelistus kujuneks vähemalt mingis osas just selle teema alusel.
Siin torkab aga silma huvitav paradoks või omamoodi kahvel, mis meid metsa- või maarahvana kipub iseloomustama. Kahvli kahest harust võtangi kõnelda. Ühelt poolt on ilmselge, et riigikogu valimiste tulemustest sõltub Eesti metsa saatus või vähemalt see, mis lähemate aastate jooksul metsas tegelikult juhtuma hakkab (ja nt kuivendus- või raieotsuste puhul ulatub mõju aastakümnete taha, kaugele üle valitava riigikogu mandaadipiiri).
Igatahes on Eesti mets praegu ootel ja ärev, oodates valimistulemusi. Aga ega puud, loomad ja taimed hääletada saa. Nende eest peame hääletama meie. Jah, ka seente eest, kelle kuulamise kunsti me Valdur Mikita väitel valdame. Mikita uus, laialdast lugejamenu nautiv raamat «Eesti looduse kannatuse aastad» aga maalib metsast ja selle praeguse majandamiskorra tagajärgedest üsna trööstitu pildi. Ja meie eestlastena loeme seda raamatut õhinal, päriselt loeme – teos troonib poodides menukite riiulis –, mõtleme kaasa, vangutame pead ja valutame südant, et nii ju ometi edasi ei saa.
Teiselt poolt, kui uskuda Postimehes erakonnaanalüüsi teinud Kaido Kama ülevaadet riigikokku pürgivate erakondade metsapoliitika plaanidest, siis on järeldused täpselt vastupidised: just nii ainult saabki edasi.
Nimelt on ta leidnud neli erakonda, kes on praeguste arengusuundadega metsas rahul (Isamaa, Reformierakond, Keskerakond ja Eesti 200), lisaks kaks erakonda, kes on seda enam-vähem või piirduksid väiksema kohendamisega metsanduses (EKRE ja SDE), ning kolm erakonda, kes praegust metsapoliitikat ümber pöörata tahaksid (Elurikkuse Erakond, Vabaerakond ja Eestimaa Rohelised). Ligilähedase tulemuse on oma analüüsis saanud ka ühendus Eesti Metsa Abiks.
Puud, loomad ja taimed hääletada ei saa. Nende eest peame hääletama meie.
Kui see niigi senise metsapoliitika jätkumist ennustav valem 4-2-3 läbi korrutada erakondade populaarsusküsitluste kaaludega – ja seda me peame adekvaatse ennustuse jaoks tingimata tegema –, siis seda kindlamalt võib öelda, et senises metsapoliitikas mitte midagi olulist ei muutu. Sest kui erakondade reitingud leiavad kinnitust ka valimistel, siis peame ju lõpuks kõik – ka metselajad – tunnistama, et kõik jääb nii, nagu on, nii, nagu praegused kavad ette näevad. Viimasest kolmest erakonnast, kes metsanduspoliitikas suuri ümberkorraldusi sooviksid, ei näita küsitlused ühelegi künnise ületamiseks vajalikku toetusprotsenti. Kui ülalkirjeldatud eeldused valimistel tõepoolest rakenduvad, siis metsapoliitika muudatusi oodata ei ole.
See ongi meie kui maa- ja metsarahva kahvel. Lahendada ei saa me seda teisiti, kui üksteisele eriti valimiste eel meelde tuletades, et olles maarahvas, oleme ka riigirahvas. Meie käes on meie mets, maa ja riik – need kõik on saanud meitele. Jah, meitele.