Tammsaare nägi tühjade hällide süüdlasena «preilisid»

  • Vastukaja rahvusliku kasvatuse kongressile ulatus suurest toetusest eitamiseni.
  • A. H. Tammsaare seostas vähest sündimust uue mentaliteedi, n-ö preilikultuuriga.
  • Kirjaniku hinnangul ei soovinud ühiskond suuremat sündimust ja perekesksust.

«Evolutsioon. Enne oli naine uhke, kui võis olla õnnelik ema. Nüüd on «ajakohane naine» uhke, kui suudab juua mehe laua alla.» Nõnda kõlab karikaturist Gori ehk Vello Agori pilapiltide saatetekst 1930. aastatest.

FOTO: ajaleht Vaba Maa, ekraanitõmmis

Nii nagu tänases Eestis, muretsesid inimesed ka sõjaeelses Eesti Vabariigis madala sündimuse pärast. Kui praeguse madala sündimusega kaasneb ka rahvaarvu loomulik kahanemine (ehk surmade arvuline ülekaal), siis esimesel iseseisvusajal jätkas Eesti rahvaarv siiski loomulikku kasvu (eranditeks vaid sõja-aastad ja 1929. aasta).

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Rahvastikuprobleemi tõstatamisel esimesel iseseisvusajal oli vast kõige olulisem 1935. aasta jaanuari alguses Tallinnas toimunud teine rahvusliku kasvatuse kongress[2], millest võtsid osa nimekad poliitikud, arstid, naisõiguslased, teadlased ja sõjaväelased. Eri elualade inimesed käsitlesid madala sündimuse ja väheneva rahvaarvu probleeme oma valdkondades. Järeldused olid muidugi nukrakstegevad. Kongressi avasõnad ütles riigivanem Konstantin Päts, kes hindas temaatikat «riiklikust seisukohast üheks tähtsamaks».

Vastukaja kongressile oli elav. Reaktsioon ulatus suurest toetusest tulise vastumeelsuseni.[3] Üheks reageerijaks oli ka A. H. Tammsaare, kes avaldas 11. jaanuari ajalehes Vaba Maa arvamusartikli «Veetilgast ja preilist».[4] Ühelt poolt oli kirjanik irooniline kongressi korraldajate suhtes, samas tunnistas ta probleemi olemasolu ning tõi välja oma vaatenurga madala sündimuse põhjustele.

Tammsaare seostas madalat sündimust muutunud mentaliteediga, mille metafooriks oli sõna «preili». Tema sõnul oli see sõna toonases Eestis leidnud laialdast kasutust, millega viidati mitte ainult aadlivõsukestele, vaid juba ka köögitüdrukutele (köögipreili).

Tagasi üles