Eestit ei vii edasi halastamatu konkurents, vaid koostöö, usaldus ja kogukondlikkus
Kolme ettevõtlusnõustaja soovitused tulevasele valitsusele

  • Eesti riigi areng eeldab kvalitatiivseid muutusi riigikorralduses
  • Eesmärgiks peab olema koostöö ja inimese areng, mitte kasum iga hinna eest
  • Vastandumise asemel tuleb rohkem andestada ja leida ühiseid väärtusi
  • Kindlaim kaitse igale rahvale on kokkuhoidev ja sidus ühiskond

Aivar Haller (vasakult), Kristiina Esop ja Tiit Urva vestlusringis.

FOTO: Sander Ilvest

Veebruari viimasel päeval kogunesid Postimehe toimetaja kutsel koolitaja ja mentori Aivar Halleri juurde arengunõustaja Tiit Urva ja Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi tegevjuht Kristiina Esop. Rääkisime, millist nõu võiksid kogenud juhtimiskonsultandid ja ettevõtlusnõustajad valitsusele anda, et meie riik areneks ning ka igale inimesele oleksid tagatud vabadused ja arenguvõimalused.

Eesti ühiskonna ja riigi kohta on öeldud, et areng on peatunud. Mida teha, et me jälle edasi liiguksime?

Haller: Jagan professor Ülo Vooglaiu veendumust, et areng seondub kvalitatiivse muutusega. Majanduse valdkonnas käib jutt paraku kasvust ehk kvantiteedist. Kui uut kvaliteeti ei teki, on asi halb.

Kurb näide koolist: meie haridussüsteemi seadusandlik regulatsioon on üks Euroopa parimaid. Seaduste üldosad kirjeldavad kenasti, milline peaks olema noore inimese ja õpetaja ideaalne arengukeskkond. Kuna aga seda seadustikku pole võimalik praktiliselt rakendada, siis uut kvaliteeti ei teki.

Suur hulk ilusaid ja vajalikke sõnu on reas, aga kui õpetajal on klassis rohkem lapsi, kui tal jagub võimekust, siis ei suuda ta luua iga õpilasega head usalduslikku suhet. Paljude laste anded ehk Eesti rahvuslik rikkus jääb avastamata ning võimeteks kujundamata.

Aivar Haller (57)

Aivar Haller

FOTO: Sander Ilvest

Kolmekümne aasta jooksul olnud mentoriks paljudele tippsportlastele ja -juhtidele. Aidanud üles ehitada ettevõtteid ja organisatsioone ning toetanud nende jõudmist ühiskonnas tähelepanu väärivate tulemusteni. Euroopa Lastevanemate Liidu juhatuse liige ja haridusvaldkonna asepresident.

Exceli tabeliga ning majandusliku efektiivsuse alusel hariduse juhtimine on üks õnnetumaid näiteid sellest, kuidas bürokraat eelistab kvantiteeti kvaliteedile, ja arengust ei ole sel juhul kohane rääkida. See on aga meie valikutest tingitud ühiskonna loomulik areng, mis viib meid üha sügavamasse kriisi. Kriis aga on vajalik selleks, et tõusta taas uude kvaliteeti.

Kuidas praegust olukorda, vajadust muutuste järel näitlikustada ja kirjeldada?

Esop: Elame infoajastul, kus info väljasaatmine võib saada ainsaks eesmärgiks. Kiirustatakse, mõtestamisega ei tegeleta, süvenetakse vähem. Tuleks mitte karta seda, et kui ei kiirusta, siis oled kindlasti maha jäänud.

Paljudel teemadel ei lasta enam lihtsalt vait olla. On positiivne, et ettevõtete juhtidelt oodatakse, et nad võtaksid seisukohti ühiskondlikult tundlikel teemadel. Uuringud on ka seda ootust kinnitanud. Muidugi ei pea kõik ettevõtjad tingimata sõna võtma, peamine on ikka see, et esmajärjekorras tehtaks kvaliteetset äri.

Ettevõtja võiks teadvustada, miks ta ehitab just sellist ettevõtet ning keda ja kuidas mõjutab tema tegevus – kuidas ta saaks luua rohkem lisaväärtust oma töötajatele ja ümbritsevale elukeskkonnale. Seejärel võiks ühiskond sellist ettevõtlust soodustada!

Kas ettevõtjad vajavad koostööd avaliku sektoriga?

Esop: Vaieldakse, kas on vaja õhukest või paksemat riiki. Unustatakse ära, et meil on vaja rääkida pigem kvalitatiivsetest näitajatest.

Sellel, kuidas me asjadest räägime, on väga suur kaal. Näiteks, milline riik on tark riik ja kuidas seda saavutada? Milline ettevõtlus loob ühiskonnale väärtust ja kvaliteedi paranemist ning milline muudab ühiskonda haigemaks?

Avaliku ja erasektori arukas koostöö – mitte vastandumine! – on väga oluline, sest see loob mitmel tasandil usaldust, sotsiaalset kapitali ja turvalisust.

Eestlastel on kombeks väliseid mõõdikuid fetišeerida. Ilmekas näide on meie suusatajate dopinguskandaal. Mis mõte võiks olla oma tervise rüüstamisel ja sealjuures sohitegemisel, et mingi sporditulemus saavutada?

Haller: Kõigel on tegelikult mõte! Küsimus on, mis seatakse peamiseks väärtuseks. Kui väline hindaja on see, mis määrab ära sinu väärtuse, siis ongi eesmärk saavutada hindamisväärseid tulemusi. Kui ainus asi, mis loeb, on võit, ja kui võidu jaoks on võimalik kasutada absoluutselt kõike, siis minnaksegi hämarasse tsooni.

Sotsialistlikust võistlusest sai kapitalistlik võiduajamine ja siiamaani usuvad paljud marusportlikud kaasmaalased, et ainult võit loeb.
Aivar Haller

Oleme väga sportlik rahvas ning üle saja aasta väljendanud ennast spordi kaudu. See on olnud meie võimalus esile tõusta. Kui mõelda Lurichi, Abergi ja paljude teiste peale, siis oleme spordi kaudu viinud oma kultuuri maailmakaardile.

Paraku on sellest tekkinud ka üks naiivne ja äärmuslik arusaam, et elu ongi sport. Sotsialistlikust võistlusest sai kapitalistlik võiduajamine ja siiamaani usuvad paljud marusportlikud kaasmaalased, et ainult võit loeb. Ja et olelusvõitlus viib elu edasi.

Mis on tegelikult tähtis, millele peaksime keskenduma?

Haller: Õnneks teab iga bioloogiatunnis ärkvel olnud noor, et elu jätkusuutlikkuse aluseks on liikide paljusus ja nendevaheline sümbioos ehk koostöö. Rahumeelse suhtlemise ja suhtestumise puudus on meie ühiskonnas drastiliselt esile tulnud. Kui tahame sellest mülkast välja saada, siis ei pääse üle ega ümber suhtlemise omaette õppeainena ainekavadesse lisamisest.

Hetkel on meie ühiskond kahjuks väga jõuliselt orienteeritud vastandumisele ning võimekus kuulata, mõista ja andestada on peaaegu olematu. Andestamise kultuuri, mis lubaks erinevate arusaamistega inimesi ühise laua taha istuda, asjad läbi rääkida ja üksteist mõista – sellist ei ole.

Muidugi ei tohi halba unustada, sest muidu astume taas sama reha otsa. Et aga mitte viha kätte ära ussitada, peame õppima andestama.

Kuid konkurents on ju ettevõtlusest lahutamatu. Miks peaksime ettevõtjatele peale kasumi teenimise mingeid teisi eesmärke seadma?

Haller: Üks ohukoht on see, kui ettevõtja hakkab ennast pidama kogu ühiskonna väärtuse loojaks! Et tema maksuraha peal kogu kultuur, rahvas ja riik arenebki. Ta ei saa aru, et maksude maksmine ongi ettevõtjaks olemise eeldus. Õpetaja, teadlane, arst ja kõik teised loovad omakorda eeldused selleks, et ettevõtja saaks ettevõtlusega tegeleda.

Usun, et meie uus kvalitatiivne hüpe saabki olema egokapitalismist ökokapitalismi. Praegu püüavad majanduselu esindajad ennast väga jõuliselt kehtestada nii vaimu- kui ka õiguselu üle. Seetõttu on ka kõik kohad seda konkurentsi-juttu täis.

Kui peame tippettevõteteks vaid neid, kellel on suurim kasum ja käive, mõistmata teisi ettevõtte ja ettevõtluse ühiskondliku panuse aspekte ja rolli, siis on meie vaade väga piiratud.
Kristiina Esop

Esop: Kui peame tippettevõteteks vaid neid, kellel on suurim kasum ja käive, mõistmata teisi ettevõtte ja ettevõtluse ühiskondliku panuse aspekte ja rolli, siis on meie vaade väga piiratud. Õnneks on selles osas tekkinud siiski mitmed positiivsed eeskujud. Näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juht Alo Ivask ütles hiljuti välja, et ettevõtlusauhindade väljaandmisel saab määravaks ka vastutustundlikkuse põhimõtete sidumine oma äritegevusega.

Vastutustundliku ettevõtluse teema on tegelikult väga oluline.

Esop: See, millistel väärtustel baseeruvaid signaale vahetatakse ettevõtluskeskkonnas omavahel, mõjutab väga palju suhtumist ja seda, mis on nüüdne normaalsus. Näiteks tootlikkus on ju iseenesest väga oluline mõiste, mida tuleb vaadata ühe indikaatorina, kuid kui organisatsioonide arendamisel ei pöörata tähelepanu sellele, mis kõik veel mõjutab tootlikkust – näiteks inimeste vaimne ja füüsiline tervis, usaldus ja pühendumine ettevõttes ning kogu tarneahelas jne –, siis on info vaid osaline ja arenguks vajalike eelduste loomine toimub puuduliku info valguses.

Kristiina Esop (35)

Kristiina Esop

FOTO: Sander Ilvest

Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi tegevjuht, konsultant ja koolitaja. EBSi juhtimisteaduste doktorant. Teinud koostööd jätkusuutlikku arengu küsimustes Eestis ja välisriikides mitmesaja ettevõtja ja juhiga.

Teatud baasväärtustes kokkuleppimine aga toetab tervist, see on ka suur osa turvatunde loomisest. Väiksemate üksuste näitel on tagajärjed enamasti kiiremini nähtavad kui ühiskonna tasandil. Kui sa käitud mingis keskkonnas või kogukonnas oma väärtuste vastu, siis su tervis kaua ei püsi! Ühised väärtused loovad tervist.

Ettevõtja loob ka ühiskonda, tema personal, kliendid ja tarnijad on üks kooslus. Tugev ühiskond koosneb paljudest kooslustest, nagu kogukonnad, piirkonnad, institutsioonid, vabaühendused. Seega, kas ettevõtlus on muu hulgas kogukondlikkuse teema?

Haller: Esmane nõue on lõpetada ära see lõputu võistlemine. Meil on mõtet rääkida fraktaalsest (enesesarnasest – toim) ühiskonnast, kus üksikisik on nagu üksikrakk. Kiviaegseid kultuure uurinud teadlaste andmetel oli nende hõimude peamisteks sotsiaalseteks väärtusteks autonoomsus ehk isiklik vabadus, jagamine ja võrdsus.

Esiteks tähendab see, et keegi ei saa kellelegi midagi ette öelda, mida ta tegema peab, kõik on oma otsustamises vabad.

Teiseks, jagamine on üldse kõige olulisem printsiip kogu inimkonna ajaloos, kestmajäämise alus. See ei ole altruism, vaid kohustus: jagati mitte ainult oma hõimu sees, vaid ka hõimude vahel. Niimoodi inimkond ellu jäigi!

Oleme praegu individuaalse ja egoistliku arengu etapis, mida võrdleksin puberteediga. Puberteeti on kergem üle elada, kui lapsevanemad oma pubekat tingimusteta armastavad, ja egokapitalism muutub rahumeelselt ökokapitalismiks siis, kui mõistame selle protsessi paratamatust ja ajakohasust.

Kõige kindlam kaitse ja tuleviku tagatis igale rahvale on tugev sidusus ja omavaheline kokkuhoidmine. Kuidas seda saavutada?

Urva: Ettevõtluses ja majanduses peab konkurentsi asemel valitsema koostöö printsiip ja majanduselu põhiülesanne saab olla teiste teenimine. Kui meil valitseb seal vabaduse printsiip, siis ettevõtjad näevad vabadust selles, et poliitikud tagaksid neile rohkem võimalusi ja korjaksid vähem makse. Selle eest nemad edendavad justkui Eesti majandust ning tagavad selle kasvu läbi kasumi ja käibe kasvu, kuid mitte niivõrd arengut.

Tiit Urva (61)

Tiit Urva

FOTO: Sander Ilvest

Majandusküberneetik ja ärijuhtimise magister. On olnud EBSis ettevõtluse lektor, praegu õpetab lepingulise õppejõuna Tartu Ülikooli Narva kolledžis ettevõtlusega seotud õppeaineid. Töökogemus erinevates ettevõtetes ja organisatsioonides juhtimisega seotud rollides. Konsultatsiooniettevõtte Arengukulg OÜ kaudu tutvustab Euroopa eesrindlikke juhtimis- ja arengukontseptsioone.

Järgmine ühiskonnaelu valdkond on poliitiline õiguselu. Piirjoon jookseb majandussfääri sees, sest on olemas ka riigile kuuluvad ettevõtted. Riigi poliitilise võimu eesmärk peaks olema võrdsete tingimuste loomine kõigile. Kuid see raha, mis ettevõtlusest jõuab riigikassasse, ei ole piisav, et hoida meie haridust, tervishoidu ja teadust piisavalt tasemel. Ärksamad ettevõtjad on hakanud ka ise koolitama ja asutama erakoole.

Kultuurisfääris on haridus, teadus, tervis ja kultuur ning selle valdkonna põhifunktsioon on uue haritud ja koostöövõimelise inimese kasvatamine.

Keda peaksime mõistma «uue inimese» all?

Urva: Praegu riik dikteerib, kuidas koolid haridust annavad. Kui ettevõtjad tahavad vaid mutrikeerajaid, kes hoiaksid nende automaate töökorras, siis nad ei taha ju terviklikku inimest. «Uus inimene» tähendab täisväärtuslikku inimest, kes oleks enam võimeline tegelema enesearenguga ning suutma edasi viia ka ühiskonna arengut.

Ühiskonnaelu sfäärid.

FOTO: Postimees

Millise soovituse annaksite tulevasele valitsusele? Palju on räägitud riigireformist: kas minna sellega edasi või teha midagi muud, mis veel olulisem?

Haller: Isiksuse areng saab toimuda ainult suhestumisel teiste isikutega. See tähendab, et need inimesed peaksid olema omavahel piisavalt sarnased, et üksteist mõista, ja piisavalt erinevad, et suhtel oleks arendav väärtus.

Kui me mõtleme, kustkohast võiks meie ühiskonnas saada alguse uus koostöö kontekst, siis võime panna ju õppekavadesse järjest rohkem koostööteemasid, mille eest, ma väga loodan, hoolitseb ka uus valitsus. Aga meil leidub terveid põlvkondi täiskasvanuid, kel on koostööst väga vildakas arusaamine või puudub see täiesti.

Kõige efektiivsem rohujuuretasandil muutuse loomine võiks toimuda koolide hoolekogude kaudu. Ehk siis kool oma hoolekoguga peaks olema kohaliku kogukonna süda. Selles südames õpitakse nende kolme valdkonna – kultuurilise, poliitilise ja majanduse – koostööd. Kultuuri ehk vaimuelu esindajaks on koolis õpetajaskond, poliitilist ehk õiguselus suurimat jõudu omab kooli üldkogu ning majanduselu juhib ideaalis kooli direktor koos juhatusega.

Ütlete, et koolide hoolekogude kaudu saab kogu ühiskonnas teha muudatusi. Kuid kas see eeldab ka teatud ressursside lisamist haridusse?

Haller: Meil on Erasmus+ programmi kaudu koostamisel taotlus, et saada esimese kolme aasta ressurss.

Kas seda ei peaks toetama keskvalitsus, mis haridus- ja teadusministeeriumi kaudu peaks sellist üleminekut esmajärjekorras finantseerima?

Haller: Esimest korda käisime teema välja ühel konverentsil juba mitu aastat tagasi ja tegime seda ka hiljuti toimunud hariduskongressil. Kongressil tegime spetsiaalselt sellel teemal töötoa, et lükata asi kuluaarides laiali ning jõuda laiema avalikkus ette. Kolm kuud on möödas, aga vana kooli masin – seedib pikalt!

Hariduse masinavärk jahvatab väga aeglaselt. Uued ideed vajavad poliitilist survet, mida praegu ei ole.
Tiit Urva

Urva: Hariduse masinavärk jahvatab väga aeglaselt. Uued ideed vajavad poliitilist survet, mida praegu ei ole.

Kuid kas mitte riik, valitsus ei peaks seda muutust toetama?

Haller: Loodan, et nüüd tekib diskussioon ning uues valitsuses leidub minister, kellel on huvi midagi sisuliselt muuta.

Esop: Ma sooviks näha pikka plaani ja tugevat sisulist kommunikatsiooni eesti rahva tervise osas, sest see on iga eestlase kvaliteetse elu üks suur eeldus. Olgu meie eesmärk siis näiteks mahe- või ökoriik, aga kui me selles ühiselt kokku lepime, siis valitsuse vahetamisel jääks see plaan ikka kindlalt kestma ning elluviimiseks vajalikud ressursid oleksid tagatud.

Väga hea, et räägime riigijuhtimisest. Me räägime haridusest, tervisest, millest veel? Milline on plaan?

Esop: Näiteks «Eesti 2030+» (strateegiline dokument, mille eesmärk on otstarbeka ruumikasutuse saavutamine Eesti kui terviku mastaabis – toim) on selline plaan.

Urva: Seal ei näe muud kui lähtumist ikka vanast paradigmast. Ühiskonna arengu südamikuks tuleb panna koolide hoolekogud. Koolitame lapsevanemaid, et nad oleksid valmis valima direktorit ning osalema õpetajate valikus ja programmide koostamisel; et nad hoiaksid sidet kohaliku ettevõtlusega. Hoolekogud aitavad õpetajatel saada vajalikku täiendõpet, sh konfliktide juhtimise koolitust ja suhtlemisõpet. Hoolekogud peavad tagama, et noored saaksid parima hariduse ja kannaksid edasi kogukonna väärtusi.

Tagasi üles