Mare Kitsnik: täielik või osaliselt eestikeelne õpe?

  • Õpetajal peavad olema oskused eri keeletaustaga noori toetada ja kokku liita.
  • Ainetundides tuleks kasutatada lõimitud aine- ja keeleõppe meetodit.
  • Nõrgema keeleoskusega õpilased õpivad alguses eraldi, hiljem koos teistega.

Keeleõppe metoodik, Tartu Ülikooli vanemteadur Mare Kitsnik. 

FOTO: Erakogu

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Ühtne eesti kool on kool, kus õpivad koos eesti ja muu kodukeelega õpilased. Üks tähtsamaid küsimusi sellise kooli loomisel on, mis keeles hakkab toimuma õppetöö. Kas peaks kohe üle minema täielikule eestikeelsele õppele? Või võiksid õpilased küll viibida ühe katuse all, kuid õppida suures osas eraldi ja oma emakeeles? Arvan, et kumbki variant pole hea. Parim oleks, kui ühtse eesti kooli õppekeelena domineeriks eesti keel, kuid kasutusel oleksid ka teised keeled. Koos õppimise viiside jaotus oleks paindlik ja muutuks vastavalt õpilaste eesti keele oskuse arengule. Esitan mõne mõtte, kuidas see täpsemalt välja võiks näha, kui koolis õpib eesti kodukeelega õpilasi vähemalt pool kogu õpilaskonnast.

Ideaalis on muu kodukeelega õpilaste keeletase nii hea, et nad saavad õppida suurt osa aineid eesti keeles koos eesti noortega. Tegelikus elus ei ole kõik õpilased selleks kohe tõenäoliselt siiski võimelised. Need noored võiksid alguses koos eestlastega õppida ainult akadeemilises mõttes lihtsamaid aineid: kehalist kasvatust, kunstiõpetust jmt. Nii kuulevad nad tundides tänu õpetajale ja eesti noortele palju eestikeelset juttu. Samuti peavad nad end eesti keeles väljendama. Nagu teadusuuringud ja elukogemus näitavad, on just see peamine viis, kuidas igapäevane suhtluskeel areneb. Eesti noored õpivad seejuures ilmselt ka veidi vene keelt, mis neile samuti kasuks tuleb. Õpetajatel peavad olema oskused, et eri keeletaustaga noori toetada ja teadlikult kokku liita. Siis jätkub suhtlemine ka väljaspool tunde ja see kiirendab eesti suhtluskeele omandamist veelgi.

Tagasi üles