Erkki Koort: kas avalikult ka ütlete?

  • Luureraportid on üheks sisendiks otsuste langetamisel.
  • Luuramine on kübervõimaluste tõttu muutunud odavaks.
  • Venemaa Rahvuskaardi kõigi ohtlikum osa on tema ebastabiilne juht.

Meie Eesti toimetaja Erkki Koort.

FOTO: Konstantin Sednev

Eesti avalikkus on julgeolekusüsteemi läbipaistvuse poolestküllaltki unikaalses olukorras. Ma ei räägi siin parlamentaarsest või mingist muust kontrollist, vaid sellest, et mõlemad Eesti julgeolekuasutused avaldavad kord aastas raporti oma töövaldkonna kohta. Seda on nii kiidetud kui ka laidetud, aga jääb faktiks, et seeläbi pakutakse ühiskonnale märksa suuremat julgeolekupilti.

Mõnigi võib küsida, mida uut välisluureamet siis seekord ütles. See, et Venemaa on ohu allikaks, on niigi teada fakt. Teinekord on ka teadaoleva info taasesitamine uue nurga alt suur väärtus ning võimaldab mõtleval inimesel järeldusi teha.

Samas ei ole luuramine tänapäeval enam midagi sellist, mida saavad teha vaid riigid, sest see on läinud odavaks. Enam ei ole vaja luua aastatepikkuse tööga inimallikate võrgustikke, mille purustamine halvab töö aastateks. Hea näide on siin eraalgatus Bellingcat, mis suutis uurida välja nii Salisburys rünnaku korraldanud Vene välisluure (GRU) töötajate identiteedi, luureteenistuste kattedokumentide kasutamise praktika kui ka palju muud. Vean kihla, et kõik Euroopa luureteenistused ei küüni sellise tasemeni. Kübervõimalused pakuvad küll aseainet, kuid vaid teatud piirini. Millalgi peab laua taga istuma ikkagi inimene, sest kõikjale masinaga ei pääse.

Mis tänavuses aruandes puudub? Ükski selline aruanne ei kajasta tegelikult julgeolekuasutuse kogu tegevust, vaid ainult seda osa, mida tahetakse avalikult öelda. Avalikult ütlemise alla liigitub kahtlemata ka sõnumite andmine «konkurentidele», mida tavalugeja tekstist ilmselt mitte kunagi ei leia.

On oluline, et otsustajad loeksid luureraporteid ja arvestaks toodud ohtudega, kuid see saab olla vaid üks sisend otsuste tegemisel.

Millest oleks võinud 2019. aasta julgeolekukontekstis veel kirjutada, on muidugi subjektiivne hinnang, sest luure on teinud valiku, lähtudes kogutud infost. Ometi ei tasu unustada, et varasematel aastatel palju kõneainet pakkunud Veenmaa Rahvuskaart on koos erasõjafirmadega pildilt täiesti kadunud. Jah, mõni selline firma sai kõvasti räsida ning peaaegu lakkas olemast, kuid äri on suur ja nii Venemaalt kui ka okupeeritud Ida-Ukrainast on võtta piisavalt uusi sõdureid. Rahvuskaardi puhul näib olevat kõige ohtlikum selle ebastabiilne juht, kes esitas päris naljakal viisil opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõile duellikutse. Duellid on teatavasti keelatud isegi Venemaal, kuid on ka selge, et ilma peremehe nõusolekuta poleks midagi sellist juhtunud.

Samuti ei käsitleta raportis poole sõnagagi rahapesu, kuigi riigile majanduspoliitika kujundamiseks vajaliku teabe kogumine on üks välisluureameti põhiülesandeid. Käsitlemist ei ole leidnud ka Soomes Turu saarestikus toimunu, mille üks põhjus võis olla Venemaa tegevus ründeplatvormide loomisel. Kuigi tegemist võibki olla majanduskuriteo uurimisega, mõjutas see ikkagi julgeolekudebatti Läänemere ruumis.

On oluline, et otsustajad loeksid luureraporteid ja arvestaksid mainitud ohtudega, kuid see saab olla vaid üks sisend otsuste tegemisel.

Tagasi üles