«Ma-ilm ja mõnda»: Iga algus on tühi ja paljas

Lääne-Eestis vabaneb mere alt kogu aeg millimeeterhaaval uut maad. Pildil Kihnu rand. 

FOTO: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Iga praegu taimestunud maalapike on kunagi olnud tühi ja paljas. Eesti kohavad kuusikud olid umbes 10 000 – 11 000 aastat tagasi savisegused kruusahunnikud, kaunid seene-, marja- ning linnurikkad mastimännikud (mõned veel mäletavad neid isegi kodu lähedalt) aga viljatud sõredad liivaluited. Paljale maale esiteks kanda kinnitavate primitiivsete vetika-, jägala- ja samblakoosluste paratamatut arengut küpseteks ökosüsteemideks nimetatakse ökoloogias suktsessiooniks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eesti keeles sellele sõnale head vastet leitud pole, jäägu siis pealegi «suktsessioon». Seni taimestumata maapinnal toimuvat ning oluliste häiringuteta kulgevat suktsessiooni kutsutakse esmaseks. Kui vahele lööb mõni suuremat sorti häiring (tulekahi, tulvavesi, inimtegevus – näiteks kuivendamine või raie), liigub areng mõne sammu tagasi ja sealt edasi toimuv on teisene suktsessioon.

Eestis toimub esmane suktsessioon pidevalt, sest raske mannerjääkoorma all kokku litsutud maa vetrub aegamööda tagasi üles ja läänepoolses Eestis vabaneb mere alt kogu aeg uut maad. Kuna see toimub millimeeterhaaval ja on inimese elueaga (ja eriti teadusgrantide nelja-viieaastase uurimisperioodiga) võrreldes kohutavalt aeglane protsess, pole esmase suktsessiooni reeglipärasid siinmail eriti mõtet uurida.

Tagasi üles