Apollo meremadal on kaitse all, kuidas edasi?

Apollo merekaitseala Hiiumaa lähedal. 

FOTO: P M

Jaanuaris võttis valitsus kaitse alla Apollo meremadaliku Hiiumaast kirdes. Kaitseala pindala on üle 5000 hektari ja see on mereala sügavusega 10-20 meetrit. Kaitseala moodustamise eesmärk on liivamadalate ja karide ning rändlindude peatuspaiga kaitsmine (väikekajakas, aul, mustvaeras ja hahk).

Kaitserežiim keelab eelkõige ehitiste (sh tuuleparkide) püstitamise ning maavarade kasutamise. Inimeste viibimine, paadisõit ja kalapüük on kaitsealal jätkuvasti lubatud.

Apollo looduskaitseala moodustamisega sai läbi üks õige pikk lugu. Kümnendi hakul lõppes projekt, mille tulemusel paranes oluliselt meie teadmine väärtuslikest meremadalatest. Selle üheks väljundiks oli 2011. aastal esitatud ettepanek Apollo madala kaitse alla võtmiseks. Asi venis, sest alaga olid seotud muudki huvid, kaitse alla võtmise ametlik algatamine toimus alles 2016. aastal. Siis takerdus menetlus veel mitmeks aastaks: osa ministeeriume ei andnud kooskõlastust. Nüüd siis lõpuks on kaitseala moodustatud. Kas lõpp hea, kõik hea?

Apollo kaitseala moodustamine pole lõpp, vaid vahetulemus. Merekaitsealade* võrgustik pole veel valmis: kaladele, lindudele, hüljestele ja muudele mereelanikele olulised alad vajavad senisest tõhusamat kaitset. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni töö raames on kokku lepitud sidusa ja toimiva kaitsealade võrgustiku kujundamises, sh vähemalt 10 protsendi merealade kaitse alla võtmises. Maailma Looduskaitseliit (IUCN) on leidnud, et kõnealune künnis on liiga madal ja soovitanud kõigist merealadest 30 protsenti kaitse alla võtta.

Loomulikult pole kaitsealade moodustamine eesmärk omaette, vaid mõeldud ikkagi kaitsma liike koos nende elupaikadega. Merekaitsealadel on suur tähtsus elurikkuse hoidmisel, kuid näiteks kalade koelmuid kaitstes on neil ka majanduslik tähtsus. Seejuures on paljud liigid väga liikuvad, nii et üksikud alad, olgu kuitahes suured, ei suuda nende kaitsevajadust rahuldada. Kaitsealade võrgustik peab olema mitte üksnes piisavalt suur, vaid ka sobivalt sidusa mustriga.

Karid ja liivamadalad on olulised mere põhjataimestiku ja -loomastiku jaoks, mis omakorda teeb need kohad tähtsaks kaladele. Kus kalu, seal hülgeid, liiati on madalikel tihti veest väljaulatuvaid kive ja rahusid, kus puhata saab. Meie rannikumeres kulgeb väga tähtis lindude Ida-Atlandi rändetee haru. See hargneb omakorda nii, et suurimad linnumassid liiguvad üle Väinamere ning veidi väiksemad hulgad saartest läände ja põhja jääval merel. Merel rändavad ja siin peatuvad linnud sõltuvad madalikest puhke- ja toitumispaikadena.

Loomulikult on sellised kohad olulised ka rannakaluritele, uuemal ajal on lisandunud huvi rajada sinna tuuleparke. Ka Apollo madalal on karisid ja liivamadalaid, kus peatub arvukalt rändlinde. Eelkõige tasub siinkohal mainida viimasel ajal järjest rohkem ohustatud auli. Just auli arvuka esinemise tõttu sügistalvel ületab kaitseala rahvusvahelise tähtsusega linnuala kriteeriumi (rohkem kui 20 000 isendit). Ning siingi on olemas huvi rajada madalasse merre tuulepark.

Tuuleparki Apollo kaitsealale enam rajada ei saa, kuid selle läheduses on väiksema loodusväärtusega madalat merd, mida kaitse alla ei võetud ja kus tuuleenergeetika arendamine on jätkuvalt võimalik. Siin ilmneb tervikliku kaitsealade võrgustiku veel üks positiivne majandusmõju: kui ehituskeeluga alad on paigas, selgineb ka arendajate tulevik. Merekaitsealad on seega tihedalt seotud mere ruumilise planeerimisega. Venitamine siin ei aita, vaid hoopis takistab taastuvenergeetika ja üldse meremajanduse arendamist.

Suur lünk merekaitsealade võrgustikus on Kõpu poolsaare rannikumeres, mis on oluline linnurände koondumisala. Selle kaitse alla võtmise lugu on pea sama pika habemega kui Apollo madalal. Eestimaa Looduse Fond tegi ala kaitse alla võtmise ettepaneku juba 2012. aastal. Paraku kogub ettepanek virtuaaltolmu kellegi arvuti mõttelises sahtlis.

Venib ka Osmussaare lähistel asuva Neugrundi madala kaitse alla võtmine. Tegemist on unikaalse meteoriidikraatriga, mida peetakse maailma üheks paremini säilinud madalmere kraatriks. Neugrund on tähtis piirkond ka mereelustikule, sh merelindudele. Sidus merekaitsealade süsteem on elurikkusele sama vajalik, nagu omal ajal vooriskäijale kõrtsid ja postijaamad, mis toimisid ühtse võrgustikuna.

Kaitsealad on loomulikult vaid üks paljudest viisidest, kuidas merd kaitstakse. Nii nagu merekaitseala loomine ei tähenda sugugi kogu inimtegevuse keelustamist, ei tähenda kaitseala puudumine kõikelubatavust: üldised nõuded merekeskkonna kaitseks kehtivad igal pool. Siiski on merekaitsealade moodustamine üks selge ja tõhus viis väärtuslikumate mereosade kaitseks ja sellega venitamine peaks ükskord lõppema.

- - 

*Kasutan siinkohal terminit „merekaitseala” üldmõistena, mis on vaste inglisekeelsele oskussõnaühendile „marine protected area”, lühendatud MPA. Meie looduskaitseseaduses otseselt sellist mõistet ei ole ja seaduses vastavad merekaitsealadele kaitse- ja hoiualade ning püsielupaikade merealad.

Tagasi üles