Anne Martin: mis või kes ikkagi on sipelgate asurkonna kadumise taga? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeldiv on tõdeda, et metsateemad seal elavate elanikega puudutavad jätkuvalt inimesi ja ajakirjanikke. Kaido Kama kirjutas 15. märtsil artikli «RMK raiub sipelgametsas otsitud põhjustel» ning seda lugedes tekkis soov mõnedele arvamustele ja väidetele vastu vaielda, kirjutab Keskkonnaagentuuri keskkonnaanalüüsi osakonna juhtivspetsialist Anne Martin.
Artikkel tervikuna tekitas segased tunded, kuna jäi arusaamatuks, millega õieti rahul ei olda. Kas sellega, et tehakse jälle raiet või päriselt sellega, et see võib kahjustada kuklaste asurkonda? Nagu mainis artiklis ka Rainer Kuuba, siis sipelgatele on ideaalne mõõdukalt majandatud mets ning tingimuseks on, et raiega pesi segamini ei keerata ja et raiutakse talvisel ajal.
Nii Akste looduskaitseala kaitsekorralduskavas, erinevates metsa majandamissoovitustes kuklase asurkonna säilitamiseks ja näiteks Karula rahvuspargile antud soovitustes on sipelgauurijad koostöös metsameestega märkinud, et kuklastele on sobilik erivanuseline ja mitte liiga tihe segamets. Ehk siis võiks olla vana metsa puid, kuid peab olema piisavalt noort metsa, mis tagaks kuklastele toidu. Raieküps mets ei ole enam kuklastele sobilik elupaik.
Artiklis nimetatud Pimmelaan on vaid üks osa 188 ha suurusest Akste looduskaitsealast. Kuid kõige elujõulisemad ja suuremad sipelgapesad ei asu metsa selles osas. Akste sai oma «kuklaste kuningriigi» mastaabis pesad alles pärast seda, kui Vambola Maavara ja Ants-Johannes Martin rajasid sinna kuklaste tehisasurkonna 1973-1975 aastal. Ehk siis ajal, mil mets võis saada Pimmelaane nime, ei olnud seal nii suurt asurkonda. Selle põhjal on meelevaldne järeldada, et sipelgad on kogu aeg elanud ajalooliselt vana, tiheda ja vähese valgusega metsas, rääkimata sellest, et mets nii koosseisult kui valgustingimustelt muutub aastakümnete jooksul ka looduslikult.
Olles käinud enamikes Eesti suuremates sipelgaasurkondades võin öelda, et ükski neist ei asu pimedas vanas metsas. See teadmine on tekkinud kuklastega seotud lõputööde («Tallamiskoormuse mõju laanekuklase asurkondadele Akste ja Padakõrve looduskaitsealade näitel» EMÜ 2007 ja «Tallamiskoormuse mõjudest ja turismi korraldamisest laanekuklase asurkondades« TLÜ 2010) koostamiseks andmeid kogudes isa Ants-Johannes Martini juhendamisel ja käies igal võimalusel mõnes Eestimaa metsas jalutamas. Üksikud sipelgapesad võivad sellises metsas olla, kui ei ole kuhugi «ümber kolida», kuid kui ka lähedal ei ole nooremat metsa, mis tagaks piisava toidu, asurkond siiski hääbub. Ehk siis vaid üksikud pesad, kellele jätkub toitu, suudavad mõnda aega vastu pidada, kuid sellised pesad on juba väga tundlikud kõikvõimalike muude häiringute suhtes. Äärmisel juhul võimaldab neil sellistes tingimustes toimetada metsa servas või sihi ääres elamine, kus valgustingimused on paremad ja leidub ka rohkem toitu.
Väide, et metssead on põhjustanud Akste asurkonna hääbumise, ei saa samuti täielikult tõeseks pidada – nii Akstes kui ka Kiidjärve kuklaste asurkonnas on kindlasti koosmõju turistide tallamiskoormusel ja metsa vananemisel. Looduslikud «vaenlased» seaksin ehk kolmandale kohale. Terve asurkonna hääbumist Akstes metssead kindlasti ei põhjustanud, kui, siis mõnes üksikus metsa osas. Kui asurkond on piisavalt suur ja elujõuline, suudetakse edukalt hakkama saada kahjudega, mida näiteks rähnid, karud ja metssead põhjustavad.