Kas jätame hiitega hüvasti?

  • Suur osa looduslikke pühapaiku on ilma riikliku kaitseta.
  • FSC sertifikaadiga metsamajandajad peavad looduslikud pühapaigad säiltama.
  • Pühapaikade inventeerimine võtab palju aega.
  • Igal ajahetkel võidakse maha raiuda mõni järjekordne hiis.

Maardu sanglepa hiiemets 2009. aasta kevadel. Kaadris olev ala raiuti 2012. aasta alguses lagedaks.

FOTO: Jaanus Hiis

Tegu ei ole hilinenud itkuga Läti Henriku kroonikas kirjeldatud hiite hävitamise pärast, jutt käib ikka tänapäeval meie metsades toimuvast. Ei hakka siin lahkama looduslike pühapaikade pikka ajalugu, kus lisaks nimetatule on oma koht ka mitmetel hilisematel usupuhastustel ja -hävitamistel.

Rohkem või vähem järjepidevana (ja ka kristlike kommetega põimununa) on erinevad looduslike pühapaikade austamise viisid säilinud tänase päevani.

Looduslike pühapaikade säilitamise vajadust on Eestis riiklikult tunnustatud. Esimene sellekohane arengukava käsitles perioodi 2008-2012 ning praegu kehtiv ajavahemikku 2015-2020.

Dokument on kinnitatud kultuuriministri käskkirjaga, kuid looduslike pühapaikade kaitse näol on tegu valdkonnaülese nähtusega, millesse on lisaks Kultuuriministeeriumi haldusala asutustele (eelkõige muinsuskaitseametile) kaasatud ka keskkonnaministeerium ja selle valitsemisalas olevad keskkonnaamet, keskkonnaagentuur, maa-amet ja RMK. Arengukavad ise küll suurt miskit ei kaitse, kuid nende täitmise tulemusel võib nii mõndagi paremaks minna.

Tagasi üles