Aimar Altosaar: reibaste arvude taga on haiget saanud inimesed

  • 50+ inimesed on tavaliselt tööalaste võimete tipul, kuid Eestis seda ei hinnata.
  • Avalikust sektorist lahkub tihti neid, kes on tajunud tõrjumist ja kiusu.
  • Avaliku sektori asutustest ootaks rohkem empaatiat, eeskujuks ühiskonnale.
  • Töö muutub paindlikuks, valmis peavad olema nii tööandjad kui ka -otsijad.

Kuigi muutuste läbiviimise protsess organisatsioonis võib olla tihtipeale väga stressirohke, ei tohiks kunagi kaotada respekti inimese suhtes.

FOTO: Shutterstock

Eesti on tööhõivenäitajate poolest maailma tipus: 2018. aasta kolmandas kvartalis oli kogu elanikkonna tööjõus osalemise määr 72 protsenti, 50–74-aastaste hulgas aga 61,3 protsenti. Ajal, kui inimesed on oskuste ja kogemustega võimete tipul, üle 50-aastasena, peaks ka nende panus ühiskonda ja majandusse olema maksimaalne. Palgaandmed seda aga ei näita: 2017. aasta andmetel teenisid 25–49-aastased keskmiselt 1290 eurot kuus, kuid 50–62-aastased 1062 eurot (kõik andmed pärinevad statistikaametist – A. A.).

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Eestis leidub kümneid tuhandeid tööealisi ja -võimelisi inimesi, kes ei ole ametlikult tööga hõivatud ega ole end töötuna registreerunud. Suur osa on neist üle 50-aastased, keda töö leidmisel ei suuda aidata Töötukassa ja CV-vahendajad ega leia üles pidevalt tööjõu nappuse üle kurtvad ettevõtjad ja juhid. Aktiivsemad ja julgemad suhtlejad võivad sellest tõrjumiseringist murda läbi, kuid suur osa neist lööb käega ega huvitu enam tööst mõnes ettevõttes või asutuses.

Tagasi üles