Martin Ehala: erinevus rikastab! Kas tõesti? (4)

Kuidas me ka asjasse ei suhtuks, Eesti on taas kujunenud sisseränderiigiks. Seetõttu pole kahtlust, et Eesti kultuuriline mitmekesisus on kasvutrendis. Sellises olukorras tuleks keskenduda ja konsensusele jõuda küsimuses, kuidas sellesse mitmekesisusse suhtuda ja mida sellega peale hakata.

Euroopas on laiemalt levinud kaks lähenemist mitmekesisusele, mida võiks kutsuda taktikaliseks ja strateegiliseks mitmekultuurilisuseks. Taktikaline mitmekultuurilisus lähtub tõsiasjast, et ühiskonna toetav hoiak mitmekesisuse suhtes kahandab vähemuste vastandumist hirmu tõttu, et neid püütakse assimileerida. Samas rõhutab taktikaline mitmekultuurilisus riigikeele omandamise ja kultuurilise lõimumise vajadust, avades sellega vähemuse liikmete tee põhirahvuse hulka. Rootsikeelse vähemuse lõimumine Soome ühiskonda 20. sajandi jooksul on hea näide sellisest lähenemisest.

Strateegiline mitmekultuurilisus lähtub hüpoteesist, et kultuuriline mitmekesisus on hüve iseeneses, mille säilimist ja suurenemist tuleb riikliku poliitikaga toetada. Strateegiline mitmekultuurilisus seab vähemuse liikmete kultuurilise eripära säilitamise õiguse kõrgemale põhirahvusega lõimumise vajadusest ja taunib vähemuste kultuurilise lõimimise püüdu kui assimileerimist.

Strateegilist mitmekultuurilisust on viimastel aastakümnetel ühiskonnas propageeritud loosungitega «Erinevus rikastab!» (Celebrating diversity!) ja «Mitmekesisuses on jõud!» (Diversity is our strength!), mis on viinud poliitilise korrektsuse tekkimiseni mitmekesisusega kaasnevate probleemide tunnistamisel. Järgnevalt püüan seda nähtust roosade prillideta analüüsida.

Probleem ei ole selles, et need loosungid oleksid iseenesest valed. Alguse saanud organisatsioonipsühholoogiast, on mitmekesisuse rikastava mõju väitel tõepõhi all – mitmekesisema töötajate tausta ja pädevustega organisatsioonid on edukamad kui väga sarnase mõtlemisega töötajaskonnad. Samas ei pea väide paika kõigis kontekstides.

Näiteks on rahvastiku suurem homogeensus seotud kõrgema sotsiaalse kapitali määraga.

Millest võib olla tingitud mitmekesisuse sedavõrd erinev mõju töökollektiividele ja ühiskonnale laiemalt?

Kui võrrelda töökollektiive ja ühiskonda, siis töökollektiivi liikmeks valitakse inimesi pädevuste alusel, mis on vajalikud selle ettevõtte eesmärkide saavutamiseks. Samuti eeldatakse ettevõtte sihtide ja väärtuste omaksvõtmist. Seega, ettevõtte töötajaskond on juba värbamisprotsessiga väärtuste ja sihtide osas ühtlustatud, ning mitmekesisus iseloomustab selliseid aspekte, mis ei ole nendega vastuolus. Ühiskonnas üldjuhul sellist ranget valikut ei toimu ning seetõttu võib mitmekesisus kaasa tuua ka väärtuselisi vastuolusid.

Seega näib kultuurilise mitmekesisuse rikastav mõju töökollektiivides ja pärssiv mõju ühiskonnas laiemalt sõltuvat mitmekesisuse seostest kollektiivse identiteediga: kui mitmekesisus iseloomustab rühma, mille liikmed jagavad sama kollektiivset identiteeti (näiteks korporatiivne identiteet töökollektiivis), on mõju positiivne, kui aga mitmekesisus iseloomustab inimesi, kellel puudub ühine identiteet, siis on selle mõju negatiivne.

Seda hüpoteesi on hiljuti uuritud maailma väärtusteuuringu (World Values Survey) andmestiku põhjal 76 riigi võrdluses. Eesmärgiks oli vaadelda, kuidas on etniline ja kultuuriline mitmekesisus seotud tõsiste rahvarahutuste ja kodusõja puhkemise tõenäosuse ning ühiskonnas pakutavate avalike teenuste hulgaga.

Uuringu metoodika kohaselt määratleti etnilist mitmekesisust keeleliste (ja Lõuna-Ameerikas rassiliste) erinevuste põhjal. Kultuurilist mitmekesisust loeti suuremaks ühiskonnas, kus anti samale väärtusküsimusele (näiteks «Kas lapsed peavad tegema kodutöid?») erinevaid vastuseid, väiksemaks seal, kus konsensus vastustes on suur. Vaatluse all oli 200 küsimust.

Analüüs näitas kõigepealt, et kultuuriline ja etniline mitmekesisus ei ole omavahel korrelatsioonis. On ühiskondi, mis on etniliselt suhteliselt homogeensed, nagu Prantsusmaa, kuid kultuuriliselt (st väärtuste poolest) väga mitmekesised. On ühiskondi, mis on etniliselt väga mitmekesised, nagu mitmed riigid Põhja-Aafrikas, kuid väärtuseliselt väga homogeensed (islami tõttu).

Samuti ei seostu ei kultuuriline ega etniline mitmekesisus eraldi vaadelduna suurema konfliktiohu või avalike teenuste puudumisega. Pigem vastupidi, etniliselt homogeenses, kuid killustunud väärtustega ühiskonnas on raske saavutada ühtsust, et suunata see vaenuks vähemuste vastu. Kui aga ühiskonnas on tugevad ühised väärtused, näiteks ühise religiooni näol, mida jagavad kõik etnilised rühmad, siis vähendab see nendevaheliste konfliktide puhkemise ohtu.

Olukord on teistsugune, kui ühiskonna etnilistel rühmadel on omavahel vastukäivad väärtushinnangud. Tüüpiliselt tähendab see juhte, kus samas ühiskonnas elavad etnilised rühmad erinevad teravalt oma tõekspidamiste poolest, tulenegu need siis erinevatest religioossetest põhimõtetest või puudutades suhtumist isikuvabadustesse, laste kasvatamisse ja/või kultuuritraditsioonide erinevustesse.

Vaadeldav analüüs näitas ka, et ühiskondades, kus etnilised ja väärtushinnangute piirid langevad kokku, ehk siis ühiskondades, kus etnilistel rühmadel on erinevad väärtushinnangud, suureneb rahvuskonflikti tõenäosus – kui etniliste rühmade vaheline väärtuste lahknemine tõuseb ühe standardhälbe võrra, siis suureneb konfliktioht 27 protsenti, samas väheneb avalike teenuste valik lausa 46 protsenti.

Analüüsi kokkuvõtteks väidavad autorid, et etniliste rühmade vahelised kultuurierinevused «on tugevas positiivses seoses rahvuskonflikti puhkemise ja toimumise tõenäosusega ja negatiivses seoses avalike teenustega. Seega on etnilisel jaotusel mõju konfliktile ja avalikele teenustele juhul, kui see jaotus on seotud kultuuriliste erinevustega etniliste rühmade vahel».

Uuringute tulemustest lähtudes on piisavalt alust väita, et mitmekesisus rikastab ühiskonda vaid juhul, kui seda mitmekesisust tasakaalustavad jagatud väärtused. Juhtudel, kui etnilistel rühmadel puuduvad ühendavad väärtused, on mitmekesisuses oluline ohutegur.

Eelnev analüüs näitab, et strateegiline mitmekultuurilisus, mis püüab tunnustada kõiki vähemusi just sellisena, nagu nad on, pidades igasugust tähelepanu juhtimist etnilise taustaga väärtuskonfliktidele vihakõneks ning taunides sellega igasugust survet vähemustele kultuuriliselt kohaneda, toob kaasa tõsise konfliktiohu, kui lõimumata vähemuste osakaal ületab teatud kriitilise piiri. Etniliste suhete teravnemine mitmes lääne heaoluühiskonnas näitab üsna hästi, kus see kriitiline piir asub.

Et mitte korrata Lääne-Euroopa vigu, peaks Eesti integratsioonipoliitika lähtuma taktikalisest mitmekultuurilisusest, mis seab eesmärgiks vähemuste lõimimise põhirahvusega mitmikidentiteedi kujunemise kaudu ja hoidma sisserännet tõhusa kontrolli all, et veel lõimumata vähemuste osakaal ei tõuseks kriitilise piiri lähedale.

Rahvusidentiteet on oma olemuselt kultuuripädevus – oskus käituda, olla ja tunda teatud viisil. Mitmikidentiteedi kujunemine tähendab ühe uue identiteedi kui kultuuripädevuse omandamist. Iga uue identiteedi omandamine nõuab aega ja pühendumist. Samas peab ühiskond inimesele andma võimaluse seda uut kultuuripädevust omandada ja harjutada. Ta peab saama läbi käia inimestega, kes seda identiteeti valdavad. Ühesõnaga, tal peab olema võimalus elada ühiskonna täisväärt liikmena koos põhirahvusega.

See võimalus sõltub olulisel määral põhirahva valmisolekust uustulnukaga suhelda. Võib tunduda paradoksaalne, kuid kõige konstruktiivsem hoiak lõimimise suhtes on suhteline tõrksus või isegi eitus sisserände kui nähtuse suhtes, samas aus sõbralikkus kõigi nende vastu, kes siin juba on. Aus selles mõttes, et külalislahkuse tõttu ei hakataks ütlemata jätma, milline käitumine ei ole selles komberuumis vastuvõetav.

Ja nii nagu mistahes uue pädevuse omandamine ei tühista varasemaid, ei eelda ka eesti kultuurilise identiteedi omandamine varasemate identiteetide hülgamist või kustutamist, vaid üksnes ühe uue lisandumist. Lõimumine on inimese kultuuripädevuste avardumine, mis võimaldab tal hakata tundma ühtekuuluvustunnet põhirahvusega. See ei tähenda, et inimese sünnipärast identiteeti peaks ignoreerima – see on osa tema isikupärasest kultuuripädevusest, mis on väärtus iseeneses, kuid see ei saa olla aluseks erikohtlemisele ega diskrimineerimisele.

Tänapäeva killustunud infomaailmas on haridussüsteem viimane kogu rahvastikku haarav identiteeti kujundav vahend. Ajaloolistel põhjustel on üldharidus Eestis olnud nõukogude ajast alates paralleelselt eesti ja vene õppekeelega, mis on kindlasti üks kaalukaid põhjusi, miks rahvuspõhine segregatsioon on olnud nii visa kaduma, kuigi noorema põlve vene noorte keeleoskuse taseme järgi võiksid sidemed olla üsna tihedad.

Et Eestil ei ole pikas perspektiivis sisserändele alternatiivi ja ülekaalukas osa sisserändajaid saabub idast, tuleb eesti- ja venekeelsed koolid ühendada. Selline lähenemine on vajalik eesti ja vene noorte edukaks lõimimiseks eestikeelses koolis, kuid ka uute sisserändajate ning Eestisse tagasi pöördujate lõimimisele, kelle hulgas võib olla väga eripäraseid identiteedikombinatsioone, milles eesti kultuuriline identiteet ei pruugi sugugi olla domineeriv. On tore, et ühtse eesti kooli idee suhtes on Eestis kujunenud poliitiline konsensus, mis siis, et sisu ja viiside asjus on veel palju lahkarvamusi. Küllap arutlused aitavad leida optimaalse tee.

Samuti tuleb oluliselt suuremat tähelepanu pöörata välisüliõpilaste eesti keele õppele kõrgharidussüsteemis. Selles on konsensus veel saavutamata, sest eestikeelse kõrghariduse taandumise ja rahvusvahelise üliõpilaskonna kasvu ulatuslikke negatiivseid tagajärgi pole veel täie selgusega adutud.

Eesti ja välisüliõpilaste ühine õppimine ja suhtlus Eestis paiknevas ingliskeelses ülikoolis muudaks mõne ajaga inglise keele kasutuse loomulikuks niihästi tööelus kui ka ühiskonnas laiemalt, eriti kui näeme ette osa välisüliõpilaste Eestisse tööle asumist lõpetamise järel. Põhimõtteliselt ei erineks see olukord palju nõukogude ajast, kui sisserännanud (või talendid, nagu neid nüüd hellitavalt kutsutakse) ei õppinud kohalikku keelt, vaid suhtlesid põhirahvaga täie iseenesestmõistetavusega «rahvaste vahelise suhtlemise keeles». Selline suhtlusmall kaotaks motivatsiooni eesti keelt õppida ja eesti ühiskonda lõimuda ka kohalikel vene emakeelega inimestel.

Väiksem mure on see, et Eesti 30 aasta keelepoliitilised pingutused oleksid just nagu maha visatud. Tõsisem mure on aga see, et selline areng viiks paralleelühiskondade kujunemisele eestlaste ja eesti keelt mitte valdavate rühmade vahel. Varem või hiljem tooks see paratamatult kaasa etniliste pingete teravnemise.

Artikkel põhineb RITA-RÄNNE projekti teemakokkuvõttel «Mitmikidentiteedi ja ühtekuuluvuse võimalused ja väljakutsed Eestis» 02.2019.