Liili Abuladze: kohaneda pika elueaga!

  • Eesti naiste eluiga läheneb Põhjamaadele, kus eluea kasv on aeglustunud.
  • Üksi elavate inimeste osakaal Eestis on üks Euroopa kõrgemaid.
  • Vanemaealiste osakaal kasvab, kuni väiksemad põlvkonnad asendavad suuremad.
  • Tuleb valmistuda püsivalt uut laadi vanusekoostisega ühiskonnaks.

Liili Abuladze

FOTO: Erakogu

Käimasolev rahvastiku vananemine tekitab küsimusi ja hirme. Kas haigeid inimesi hakkab olema rohkem või vastupidi, koos eluea kasvuga lükkub edasi ka haiguste algusperiood? Kas keskmise eluea kasvul ongi nähtavat piiri? Kas rohkem inimesi kõrges vanuses võib kaasa tuua dementsuse epideemia?

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Ühiskonna vananemine on inimajaloos teadaolevalt esmakordne nähtus, mis ilmnes selgepiiriliselt alles 20. sajandil. Selle peamine tunnus on, et vanemaealiste osakaal ühiskonnas on varasemaga võrreldes oluliselt kasvanud. Vanemaealisuse definitsioon või piir ise sõltub sellest, kui kaugele on rahvastikuvananemine jõudnud – mida rohkem inimesi elab kauem, seda kõrgemast vanusest saab vanemaealisuse alguspiiri tõmmata. Praegu on ÜRO selle globaalsel tasemel tõmmanud 65. eluaasta juurde.

Rahvastiku vananemise teket rahvastiku arenguteel illustreerib hästi rahvastiku püramiid. Traditsioonilist ühiskonda kirjeldav püramiid on kolmnurgakujuline – selle alumises, laste ja noorte osas on tunduvalt enam inimesi kui ülemistes osades. Selline oli Eestimaa kubermangu rahvastiku püramiid aastal 1881. Kolmnurgakujuline vanusekoostis, millest rahvastiku püramiidi mõiste on tuletatud, väljendab olukorda, kus lapsi sünnib palju, kuid suur osa neist sureb noorelt. Kui keskmine eluiga on 35. eluaasta juures, võib esineda muidugi ka 70–80-aastaseid inimesi, aga neid on lihtsalt väga vähe.

Tagasi üles