Kersti Nigesen: hariduse kese peab olema perekond

  • Perekonna lagunemine tõi kaasa laste isiksusehäirete plahvatusliku kasvu.
  • Meie suurim väljakutse on näha iseloomukujundamist taas hariduse ülesandena.
  • Sidus ja hooliv ühiskond sünnib laste kasvatamisele pühendunud perekonnast.

Õpiharjumused ja kohustetunde peab laps kaasa saama koduse kasvatusega.

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

PISA uuringu tulemused tõestavad, et Eesti koolikorraldus on andnud meie lastele hea teadmiste pagasi, mis võimaldab neil edukalt toime tulla mitte ainult Eestis, vaid ka laias maailmas. Ometi pole see positsioon andnud meile piisavat enesekindlust, et hoiduda eduihalusest kannustatud muutmissoovist.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Tehnoloogia areng on loonud üha kiiremini muutuva keskkonna, kus teadmised kahekordistuvad kasvavas tempos ja see, milleks täna valmistutakse, osutub iganenuks ja kõlbmatuks mitte enam ülehomme, vaid juba homme. Kuidas selleks maailmaks valmistuda? On selge, et surve alla jääb haridussüsteem.

Kui hariduse lähtepositsiooniks on kiirelt teisenev keskkond, siis on võidujooks lootusetu. Kui lähtepositsiooniks on inimene, siis on vaja eelkõige stabiilsust ja järjepidevust.

See, et Eesti lapsed on PISA uuringute põhjal konkurentsivõimelised, ei ole kindlasti sellest, et meie kooli oleks lähiajal sisuliselt tohutult reformitud. (Seda oleks ka palju tahta, kui meil ei jätku õpetajaid ja õpetajate keskmine vanus on ohtlikult kõrge.)

Tagasi üles