Erkki Koort: kogukonnakeskne politsei ei oota kuriteoteadet (või avaldust)

  • Omavalitsused võiksid riigiüleses turvalisuses rohkem kaasa rääkida.
  • Turvalisuse loojana on kogukond ise kõige pädevam.
  • Avalduse puudumine ei ole vabandus politsei tegevusetusele.

Meie Eesti toimetaja Erkki Koort. 

FOTO: Konstantin Sednev

Eesti ei ole enam ammu külaühiskond, kus ühe talu koldesuits teisele peaaegu kätte ei paista. Vastupidi, Eesti linnastub kiirelt ning me loobume ühelt poolt järjest rohkem oma privaatsusest internetis, kuid saavutame üha suurema anonüümsuse füüsilises maailmas. Loomulikult on ka linnades asumiseltse ning muid ühinguid, mille piires tunnevad inimesed üksteist paremini kui mõnes väikelinnas. Me teame, aga kas ka märkame ja toetame?

Turvalisuse tagamine ei peaks kunagi olema riigi monopol, sest keegi ei tea kogukonnast paremini, kuidas ja mida selleks teha. Vähemalt ideaalis on see nii. Suuresti ka praktikas, kuid aeg-ajalt tuleb paratamatult sekkuda.

Loomulikult saab see vabadus olla ühiselu reeglite piires. Me ei saa kehtestada ühes omavalitsuses teistsugust liikluseeskirja kui kõigis ülejäänutes. Aga me saame muuta linnakeskkonda turvalisemaks ning ohutumaks. Suur osa teedest ja tänavatest kuulub omavalitsustele ning seal toimuv peab olema samuti omavalitsuste asi. Kui vaadata aga liiklusseaduse muutmise diskussioone, kipub omavalitsuste hääl olema olematu, ometigi on valdadel ja linnadel koguni õigus oma territooriumil automaatseid kiiruskaameraid kasutada. Võimekus on teine asi, sest isegi Tallinn pole kõiki paigaldatud kaameraid suutnud kasutusele võtta.

Võib-olla ei peagi seda tegema ning omavalitsused soovivad pigem käitumist suunata kui karistada. Mõistlik, kuid kusagil jookseb tunnetuslik piir ning millalgi tuleb teha ka ebapopulaarne samm.

Kogukonnakeskne politsei ei pea asjaolude selgitamiseks ootama avaldust või artiklit meedias.

Liiklusdebattides tundub tihti, et andes autokoolides rohkem õpet, teeme liiklemise ohutumaks. Teatud piirini on see tõesti efektiivne, kuid nii nagu autokoolid ei lahenda kõiki probleeme, ei lahenda kõiki muresid ka politsei. Tegelikult on vaja paljude ühist pingutust ning kõik algab inimesest endast: riskikäitumise vähendamine, hädasolija märkamine, hoolimine jne loovad aluse turvalisele keskkonnale.

Mõistagi ei pääse ka politsei. Kogukonnakeskses lähenemises on politsei üks paljudest osalejatest ja on hea, kui igapäevategemistes on teda vähe märgata. Siiski peab organisatsioon olema valmis endiselt nii sekkuma kui ka olema toetav ja looma turvatunnet. Näiteks tõi politsei käitumise muutus perevägivallale reageerimisel kaasa muutuse ka üldises suhtumises. Varem ei võetud vägivallatsejat kaasa, kui ka ilmselgete vägivallale viitavate tunnustega kannatanu ei teinud avaldust. Kuus-seitse aastat tagasi hakati vägivallatsejat eraldama ning juhtum fikseeriti. Praegu on perevägivallast teatamine ja sellesse sekkumine märkimisväärselt sagenenud ning sagenenud on just kõrvalseisjate ehk kogukonnaliikmete sekkumine. Kuid mitte alati, mitte igal pool.

Tuleb tõdeda, et kogukonnal on peamine roll piirkonna turvatunde loomisel, olenemata sellest, millises juriidilises vormis kogukond tegutseb. Siiski on politseil kindlalt suurem roll kui keskmisel asumiseltsil ning kogukonnakeskne politsei ei pea asjaolude selgitamiseks ootama avaldust või artiklit meedias.

Tagasi üles