Hariduse juurprobleemi lahendaks nõudlik kodu

  • Haridussüsteemi suurim hetkeprobleem on ebapiisav õpetajate järelkasv.
  • Õpetajate puudus tuleneb õpetajatöö keerukuse ja stressi suurenemisest.
  • Õpetajatöö on muutunud raskemaks vigade tõttu laste koduses kasvatuses.
  • Vajame haridusliikumist heade koduse kasvatuse tavade juurutamiseks.

Õpetaja töö on muutunud palju raskemaks ja väärib rohkem lugupidamist.

FOTO: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Visioonidokumentides on tehtud ära suur töö Eesti hariduse hetkeolukorra analüüsimisel ja julgete tulevikuvisioonide sõnastamisel. Dokumentide mõningane nõrkus tuleneb sellest, et esitatud visioonid ei lahenda analüüsis esile toodud probleeme, vaid põhinevad nägemusel sellest, milline saab olema tulevik ja kuidas haridus selles imaginaarses tulevikumaailmas võiks ideaalis toimida. Ühesõnaga, tulevikustsenaariumid on teisest ooperist kui olukorra analüüs, justkui oleks vinüülplaadil keeratud teine külg.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Samas ei ole ühtegi julget tulevikuvisiooni võimalik ellu viia, kui ei suudeta lahendada üha süvenevat õpetajate puudust. Eesti õpetajaskond oma 53-aastase keskmise vanusega vajab hädasti juurdekasvu, kuid õpetajakoolituse lõpetajate hulk kahaneb iga aastaga. Praegu lõpetab ülikooli alla 300 noore õpetaja aastas, kellest osa ei hakka õpetajana tööle ja osa lahkub õpetajatöölt mõne aasta järel. Õpetajate järelkasvu tagamiseks oleks aga järgneva 15 aasta jooksul juurde vaja umbes 500 uut õpetajat aastas.

Kuigi õpetajate puudus on pakiline ja nõuab vältimatut lahendust, on tegu pigem juurprobleemi sümptomi kui kergesti lahendatava ajutise raskusega. Väike palk on vaid osa probleemist, järelkasvukriisi sügavamaid põhjusi tuleb otsida sellest, et õpetaja staatus on viimastel kümnenditel langenud teenindaja tasemele, samas on töö muutunud tunduvalt keerulisemaks ja pingelisemaks, sest ähmastunud on arusaam heast kasvatusest ja selle tagajärjel sagenenud õpilaste käitumisprobleemid.

Nii on viimase paarikümne aastaga üldlevinuks saanud uskumus, et lapsed kasvavad iseenesest heaks, kui nende loomupärast uudishimu käskude ja keeldudega alla ei suruta. Peale selle on lapsed muutunud omamoodi kultusobjektiks, kelle ei tohi kohustusi olla, et nende subjektiivne heaolutunne ei kannataks. Lapsed on ühelt poolt ülehooldatud, teisalt ometi puuduliku koduse kasvatusega. See, kui last ei õpetata varases eas raskustega toime tulema, piirangutega arvestama ja kaotustega leppima, viib paratamatult konfliktideni kaasõpilaste ja õpetajatega koolis. Kirsi paneb tordile inimliku läheduse asendamine nutivahendiga, mille tagajärg on mitmesugused sõltuvused ning hirm päriselu suhtluse ees.

Kokkuvõttes, suurim väljakutse praegusele haridusele ei tulene mitte niivõrd riikliku üldhariduse puudustest, kuivõrd peataolekust hea koduse kasvatuse põhimõtete suhtes. Hädasti oleks vaja ühiskondlikku liikumist toetava ja nõudliku koduse hariduse väärtustamiseks, et kooli läheksid vaimselt tasakaalus, kohustuste ja mängu tasakaalu tunnetavad lapsed. Kahjuks paistab visioonidokumentidest välja, et praeguseks kujunenud olukorda võetakse kui loomulikku, mida ei püüta parandada, vaid pigem üritatakse üldharidust muutunud reaalsusega kohandada.

See ilmneb kasvõi soovist muuta lapse subjektiivne heaolu üldhariduse eesmärgiks. Teadagi, nõudlikkus ja kohustused vähendavad inimese subjektiivset heaolu, kui ta pole harjunud pingutama. Siit järeldatakse, et õpiedu tagaajamine on distsipliiniprobleemide põhjus, ja kui me suudaksime vähendada nõudlikkust, nii et noortel ei tekiks kooliga konflikti, siis oleme saavutanud ihaldatava eesmärgi – heaolu kasvu.

Tagasi üles