«Ma-ilm ja mõnda»: Üleilmsed holokaustid

Pärast ammustel aegadel atmosfääri hapnikuga rikastanud sinivetikaid pole keegi suutnud maailma saatust nii suurel määral mõjutada kui inimesed. Pildil Auvere õlitehas.

FOTO: Peeter Langovits

Keegi ei ela siin ilmas igavesti. Üldistades võib väita, et ühe bioloogilise liigi olemine kestab biosfääris keskeltläbi kümme miljonit aastat. Mõistagi on siin varieeruvus üpris suur. Ookeanist võib leida sinivetikaid, kes on praeguseks juba paar miljardit aastat vastu pannud. Mõnegi suure ning ilusa olendi puhul jäi aga isegi paar miljonit aastat ainult unistuseks. Evolutsioon – see igiliikur, mis taksoneid toodab ja kujundab – on iseenesest aja jooksul aina hoogsamaks läinud: uusi liike tekib tänapäeval kiiremini kui kunagi varem. Ka on ajapikku paranenud liikide kvaliteet.

Mida hilisema liigiga tegemist, seda kauem see oodatavalt vastu peab. Siiski on üleilmne elurikkus saanud ajaloos suuri tagasilööke. Neid nimetatakse massväljasuremise episoodideks, kus lühikese aja jooksul kaotab elu lugematu arv bioloogilisi liike. Siinkohal tuleks tõdeda, et ega need «hetked» nii väga lühikesed ka polnud, kuid evolutsiooni hoomamatus skaalas võib paari miljoni aastasi ajavahemikke siiski episoodideks nimetada.

Tagasi üles