Kes tahab elada halvemini kui praegu?

Üle maailma on kooliõpilased tulnud tänavatele, et protesteerida võimude passiivsuse vastu kliimamuutuste ohjeldamisel. Pildil on Tartu noorte meeleavaldus raeplatsil.

FOTO: Sille Annuk

«See ei ole mingi lahendus!» turtsatas juhuslik möödakäija keskkonnaaktivistidele, kes hiljuti Tallinna kesklinnas kirstuga ringi kõndides inimkonda ähvardavale ökoloogilisele ja kliimakriisile tähelepanu püüdsid tõmmata.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pahameele põhjuseks oli ühe kirstukandja pakkumine, et saabuvate hädade leevendamiseks peaks alustama näiteks massilise ületarbimise vähendamisest. Kuivõrd selline variant küsijale ei sobinud, kerkis üles hoopis laiem teema – kas ja kuidas on üldse probleem defineeritud?

Kunagi taastuv energia

Noored kliimastreikijad on juba kolmandat kuud iga nädal Toompeal käimas, kaasas mõned lihtsad nõudmised, näiteks: ökokatastroofi (probleem) vältimiseks peab riik panustama taastuvenergiasse (võimalik lahendus).

Kliimaeesmärkide üle saab rääkida mitmel tasandil. Üldine, millest lapski aru saab: kui tippteadlased hoiatavad, et ökokatastroofi vältimiseks peab kasvuhoonegaaside emissioon peatuma, siis see peab peatuma. Teine tasand on nüansirikkam, keeruliste regulatsioonide ja direktiivide pärusmaa, milles orienteeruvad poliitikud ja ametnikud.

Kliimastreigil osalejaid vaadates võiks eeldada, et nemad räägivad esimesel tasandil, mõeldes sõna «taastuvenergia» all eelkõige nn kütusevabasid, ehk tõesti neid kõige-kõige taastuvamaid allikaid, nimelt tuulegeneraatoreid ja päikesepaneele. Ametnikud kuulevad ilmselt sõna «taastuvenergia» õigustatult veidi laiemalt, sinna alla läheb ju praegu juriidiliselt ka puit, mis aastakümnete pärast tagasi kasvab ja ka õhkuheidetud süsiniku loodetavasti taas seob. Taastuvenergia nõue võib seega kõlada eluslooduse jaoks kui ökotsiid. Sõltub sellest, millise häälestusega lahendusi teoks tegema tõtata. Noored on oma kodutöö ära teinud. Segadusse sattudes tasub nendega kindlasti suhelda.

Tagasi üles