Hariduses tuleks olla järskude muudatustega ettevaatlik

  • Heaolu ei ole üksnes positiivne, vaid võib õigustada ka lodevust ja laiskust.
  • Täiskasvanute autoriteedil laste üle on arengupsühholoogilised põhjused.

Kirjandusteadlane, Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino.

FOTO: Mihkel Maripuu

Mul on väga hea meel, et haridusstrateegiate visioonidokumentide üle on sündinud arutelu, mis selgitab ka avalikkusele erinevaid lähtekohti ja arusaamu. Ma ei kahtle, et visioonidokumentide koostajad on oma ala asjatundjad ning lähenenud meie haridusmaastiku tulevikuarengutele parimate kavatsustega. Ning tõenäoliselt on visioonides esitatu ka kompromiss eri ekspertide arvamuste vahel, mis võiks seletada mõningast üldsõnalisust.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Võib-olla ongi kõige suurem probleem selles, et visioonides kasutatakse lõpmatuseni kulutatud väljendeid «pädevused», «heaolu», «väärtused», samas aga ei kirjutata täpsemalt lahti, mida need endas hõlmavad.

Näiteks «väärtused» võivad olla väga mitmeti mõistetava sisuga. Või mida siiski mõeldakse heaolu all? Hea elu on muidugi inimeste eesmärk, aga see on ka loomade elu eesmärk. Heaolu kui asi iseeneses ei innusta tingimata vaimselt arenema ega pingutama, samuti ennast distsiplineerima, vahel toimib see suisa vastupidi. Neid ohte peaks teadvustama.

Ma ei arva, et visioonidokument tegeleb «vanemate ja õpetajate autoriteedi õõnestamise ning lastest mugavate, enesekesksete ning kultuuriliselt arenemata inimeste kujundamisega» (nagu artikli autorid minu mõtteid tõlgendavad). Aga nagu kirjutasin, ei arvesta dokumendid võimalusega, et praktikas võib minna ka teisiti, kui kujutatud ideaal ette näeb: enesejuhtimise asemel ollakse just nimelt mugav, individuaalsuse asemel enesekeskne ning coach’iks (riigikeeles on olemas sõna treener) muudetud õpetajal on ennekõike nõuandev roll.

Tagasi üles