Koolijuht: kõik nad on meie lapsed

  • Intervjuu Rakvere Põhikooli direktori Lea Pilmega kaasavast haridusest.
  • Koos õppimine ilma vajaliku erivajaduse toeta pole kaasav haridus.
  • Puudus on õpetajatest, kes oleks pädevad nii aines ja erivajaduste osas.

Rakvere põhikooli direktor Lea Pilme üksikõppe klassitoas, kus õpivad mõned eritingimusi vajavad lapsed.

FOTO: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Kaasav haridus on aastatega kujunenud üheks hariduse läbivaks põhimõtteks, mida toetavad arengukavad ja seadused. Tegu on olnud sügava ja põhimõttelise muutusega hariduskäsitluses, mille juurutamisega on kaasnenud niihästi põhimõttelisi kui ka praktilisi probleeme. Kaasava hariduse rakendamisest oma koolis räägib Rakvere põhikooli direktor Lea Pilme.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kaasavat haridust on juurutatud juba üle kümne aasta, milliseid positiivseid muutusi on see teie koolis kaasa toonud?

Teadmine sellest, et on väga erinevaid lapsi ja kõik nad on meie lapsed, on jõudnud igaüheni – töötajate, õpilaste, vanemate ja omavalitsuseni. Kaasav haridus on toonud meie kollektiivi eriklasside õpetajateks noori inimesi. Näeme, et üha enam on enne kooli märgatud õpilaste erivajadusi, neile tuge pakutud, ja siis on koolis lihtsam alustada nii õpilastel kui õpetajatel. Ka õpetajad on tunnetanud vajadust õppida õpetama erineval viisil, muuta õpe jõukohaseks igaühele.

Riik on eraldanud viimastel aastatel omavalitsustele sihtotstarbelist raha kaasava hariduse toetamiseks, see on kindlasti positiivne. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab õpilaste toetamise, neile sobivate tingimuste loomise nõude. See on koolidesse toonud rohkem tugispetsialiste. 12 aastat tagasi, kui meie kooli tööle tulin, oli tugispetsialistidest tööl vaid logopeed. Nüüd ka sotsiaalpedagoog, abiõpetaja, eripedagoog. Iseasi, et tugispetsialistidest on Eestis puudus. Meie koolipidaja omavalitsuse haridusametnikud on teadlikud kaasava hariduse probleemidest ja püüavad koos koolidega ühtset toetussüsteemi arendada.

Kaasava hariduse kontseptsioon lähtub sotsiaalse võrdsuse ideest, et kõik lapsed peaksid saama võimaluse õppida kodulähedases koolis ja et kedagi ei tohi kõrvale lükata tema erivajaduse tõttu. Kuitahes üllas see põhimõte ka ei ole, ilmselgelt on kaasamisel piirid, millest edasi kannatavad nii need, keda kaasatakse, kui ka kõik ülejäänud. Hinnake oma kogemuse põhjal, kus need piirid peaksid olema?

Ma arvan, et piir on seal, kui õpilasele ei suudeta pakkuda tema erivajadusest lähtuvat tuge. Kui toetust ei võimaldata või ei suudeta/osata või ei ole mingil põhjusel võimalik seda teha, siis see ei ole kaasav haridus. Nii kannatavad kõik õpilased.

On veel pikk tee minna selleni, et haridus oleks kaasav sisuliselt (mida lastele õpetada ja kuidas seda teha). Vaid väheste laste puhul piisab sellest, et klassis on abiõpetaja või õpilasele antakse vähem ülesandeid või rohkem aega jm. Tegelikult on vaja teisiti õpetada.

Tagasi üles