Laps on tähtsam kui kaasamiskäsk

  • Enamusele arengulise erivajadusega lastest suured lasteaiarühmad ei sobi.
  • Kaasata saab neid erivajadusega lapsi, kes oma käitumisega kaaslasi ei ohusta.
  • Kaasav haridus on kaasav siis, kui igale lapsele leitakse talle sobiv keskkond.

Kukeräädsiku väikelapsed jalutuskäigul.

FOTO: Ene Saar

Kaasav haridus pakub erivajadustega laste peredele võimalust osaleda alushariduses ehk lasteaia tavarühmas, kuid sellest rohkem tuleks mõelda, kas erivajaduslikud lapsed tunnevad end seal ka hästi.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Järjest rohkem on lapsi, kellel on probleeme kõne eakohase arenguga. Kõne hääbumist soosib infotehnoloogiaajastu, kus suhtluseks ei kasutata enam kõnet, vaid arvutit või nutiseadet. Nii ei kuule imik sünni järel kuigi palju kõnet, see piirdub üksnes märksõnade või žestidega. Ekraanisõltuvusega lapsi on igas lasteaiarühmas ja selle sümptomid on õpetajale selgesti äratuntavad, isegi kui vanemate sõnul ei veeda laps ekraani taga palju aega. Laps teeb veidraid sundliigutusi, suhtleb üksikute hüüatuste või möirete abil ega oska kasutada kõnet probleemide lahendamisel.

Kõne hääbumist soodustab lisaks ka laste liiga vähene liikumine ja vajadus oma peenmotoorikat treenida. Lasteriietel ei ole enam nööpe, jalatsitel paelu, mänguasjad liigutavad nupuvajutuse peale jne. Meie kaks viimast põlvkonda on olnud tehnoloogiast tugevasti mõjutatud ning vastavalt sellele on muutunud ka väärtused. Järjest vähemaks jääb perekonnas mõtestatud arutelusid mõne telesaate või suhtekonflikti üle. Õpetajana näen, et järjest raskemaks muutub lapse tähelepanu koondamine vajalikuks 15–30 minutiks, nagu erinevas vanuses lastelt nõuab õppekava.

Tagasi üles