Euroopa Komisjoni raport rahvastiku vananemist ei karda (1)

Raportis otsitakse vastust küsimusele, kas rohkem lapsi või rohkem sisserändajaid aitavad vananeva ühiskonnaga toime tulla. Tulemustest paistab, et varasemad rahvastiku vananemisest tingitud murenoodid on hakanud asenduma tõdemusega, et midagi hullu tegelikult ei juhtugi, vastupidi: inimesed elavad paremini, tervemalt ja kauem.

Raporti kohaselt oli rahvastikustsenaariumide koostamise eesmärk aidata mõista võtmetrendide pikaajalist mõju ning sedagi, kas ebasoovitavate tagajärgede ärahoidmiseks või vähendamiseks on võimalik midagi ette võtta. Kuna rahvastikuareng Euroopa Liidus toimub globaalses kontekstis, käsitletakse ka üldisi trende, eelkõige Aafrika rahvaarvu kasvu ja võimalusi selle aeglustamiseks.

Tööhõivel suurem roll kui rahvastiku vananemisel

Euroopa Liit, nagu ka muu arenenud maailm – Põhja-Ameerika ja Ida-Aasia –, liigub pikema eluea, väheneva sündimuse ja kõrgemalt haritud ühiskonna poole. Raport käsitlebki sellest tulenevaid demograafilisi väljakutseid: rahvastiku vananemist, tööjõu vähenemist, võimalikku ülalpeetavate ja töötajate suhtarvu halvenemist ning osa euroliidu liikmesriikide, eelkõige Ida-Euroopa riikide suurt ühendusesisest väljarännet.

Seni on maailma mastaabis enim kasutatud ja tunnustatud olnud ÜRO perioodiliselt avaldatavad rahvastikuprognoosid kõigi maailma riikide kohta. Euroopa Komisjoni raportis kasutatud metoodika erineb aga tavapärasest, kuna arvesse on võetud ka hariduse ja tööhõivega seotud muutusi. Selline lähenemisviis võimaldab komplekssemat tulevikuvaadet kui tavapärane immigratsiooni, sündimuse ja suremuse uurimisega piirdumine. Tänu uuele metoodikale saab peale rahvaarvu ja selle vanuselise koostise hinnata ka tööjõuturgu ja sotsiaalsfääri puudutavaid muutusi.

Raporti tulemused kinnitavad suuresti seda, mida kajastas meie teadlaste Allan Puuri ja Raul Eametsa 2018. aastal samalaadse metoodikaga koostatud Eesti tööjõu prognoos. Ka ELi raportis jõuti järeldusele, et sisseränne ja suurem sündimus mõjutavad küll rahvaarvu, kuid töötajate ja ülalpeetavate suhtarvu oluliselt vähem – rahvastiku vananemine on pikema eluea tõttu paratamatu ja peamist rolli tuleviku kujundamisel mängib hoopis tööhõive.

Raporti tulemused kinnitavad suuresti seda, mida kajastas meie teadlaste Allan Puuri ja Raul Eametsa 2018. aastal samalaadse metoodikaga koostatud Eesti tööjõu prognoos.

Keskmine eluiga ELis on raporti kohaselt praegu 81 eluaastat, mis on üheksa aasta võrra enam kui maailmas keskmiselt. Seniste trendide jätkumisel prognoositakse, et aastaks 2060 on veidi enam kui 30 protsenti ühenduse rahvastikust vanemad kui 65 eluaastat. See tähendaks, et 100 töötaja kohta oleks praeguse 108 asemel 114 ülalpeetavat. Raportis soovitatakse, et suureneva ülalpeetavate osakaaluga toimetulemiseks peaksime arvestama, et inimesed mitte ainult ei ela kauem, vaid on ka kauem terved ja saavad seega tööturul pikemalt aktiivsed olla.

Raportis juhitakse tähelepanu ka sellele, et tehnoloogia pideva arengu tõttu võib kaduda suur osa töökohti, mis mõjutaks märkimisväärselt tulevase tööjõuga seotud ootusi. Ainuüksi automatiseerimine võib vähendada vajadust tööjõu järele, seades kahtluse alla senise arusaama n-ö ideaalsest töötajate arvust.

Erinevate arengustsenaariumide kõrvutamisel selgus, et vastupidiselt levinud arvamusele ei muudaks suurem sisseränne ega ka sündimuse kasv ülalpeetavate ja töötajate proportsioone kuigivõrd.

Kui praeguste sündimus- ja rändetrendide püsimisel oleks 2060. aastal üle 65-aastaseid ELi rahvastikust 32 protsenti, siis hetkeseisust kaks korda suurema sisserände korral oleks see 29 protsenti, kui aga sisseränne üldse lõpeks, siis 34 protsenti. Neljandiku võrra suurema sündimuse korral oleks enam kui 65-aastaseid 2060. aastaks 30 protsenti. Aastal 2015 oli vastav arv 19 protsenti. Seega on vähemalt kümneprotsendipunktine kasv kindel sõltumata rändest ja sündimusest.

Sisserände suurenemine kasvataks küll töötajate arvu, kuid et sisserändajadki jäävad vanaks ja nende haridustase ning hõivemäär on keskmisest madalamad, on sel piiratud mõju ülalpeetavate osakaalu tasakaalustamisele. Raport juhib tähelepanu, et ebaõnnestunud integratsiooni korral võib sisseränne isegi suurendada ülalpeetavate arvu ja osakaalu. Suurem sündimus stabiliseeriks töötajate arvu ning aeglustaks rahvastiku vananemist pikemas perspektiivis, kuid esialgu, 2060. aasta kontekstis, suureneks ühtlasi ülalpeetavate arv.

Hoolimata üle 65-aastaste osakaalu kasvust ei pruugi tööga hõivatute arv sama palju või koguni üldse mitte väheneda, juhul kui tööhõive kasvab.

Kuigi raport prognoosib 2060. aastaks Euroopa Liidu maades tööjõu vähenemist 245 miljonilt veidi alla 215 miljonile, kasvab keskharidusest kõrgema haridusega töötajate arv selle ajaga pea 45 protsendi võrra. Arvestades töö iseloomu muutumist ning automatiseerimise mõju, aitab kõrgemalt haritud (ja seega kohanemisvõimelisem) tööjõud raporti hinnangul uue rahvastiku vanuskoostisega paremini toime tulla.

Samas leiab raport, et hoolimata üle 65-aastaste osakaalu kasvust ei pruugi tööga hõivatute arv sama palju või koguni üldse mitte väheneda, juhul kui tööhõive kasvab. Näiteks kui naiste tööhõive määr jõuaks meeste omale järele, oleks ELi tööturul tulevikus 13 miljonit inimest rohkem. Kui nii naiste, meeste kui ka üle 65-aastaste hõivemäär oleks kõrgem ja sarnaneks Rootsi hetketasemega, siis ei väheneks hõivatute arv ELis praegusega võrreldes, vaid jääkski 245 miljoni juurde.

Lääne-Euroopasse tung mitmest suunast

Olulise probleemina analüüsiti raportis ka ELi-sisest rännet kõrgemate palkade ja paremate töötamisvõimalustega Lääne-Euroopa riikidesse. Rändajate päritoluriikidele tähendab selline liikumine kiirenevat rahvastiku vananemist ja rahvaarvu kahanemist. 2015. aastal elas 54 protsenti ELi 508 miljonist elanikust mõnes Lääne-Euroopa riigis. Kui ühendusesisese rände trendid jätkuksid, oleks 2060. aastaks vastav arv pea 60 protsenti.

Näiteks ajavahemikul 2007–2009 rändas Bulgaaria ja Rumeenia elanikest 4,1 protsenti ELi 15 jõukamasse riiki. Kui sama trend jätkub, kaotab Rumeenia järgmise 40 aastaga 30 protsenti oma rahvastikust.

ELi-sisese väljarände tõttu kannatavadki kõige rohkem just Ida-Euroopa riigid. Enim võidaksid raporti hinnangul ühendusesisesest rändest Suurbritannia, Austria ja Saksamaa.

Baltimaade puhul on väljarände probleemiga seoses esile toodud Läti ja Leedu, kes kaotaksid seniste trendide jätkumisel koguni 37–38 protsenti rahvastikust. Juhul kui väljaränne edaspidi peatuks, jääks rahvastiku kahanemine meie lõunanaabritel 20–23 protsendi juurde. Eesti juba toimunud rändepöörde tõttu raportis negatiivse näitena silma ei paista.

Baltimaade puhul on väljarände probleemiga seoses esile toodud Läti ja Leedu, kes kaotaksid seniste trendide jätkumisel koguni 37–38 protsenti rahvastikust.

Majandusliku ebavõrdsuse ja ühtekuuluvusega tegelemine aitaks autorite hinnangul neid liikmesriike, kes kannatavad praegu ebaproportsionaalselt suure rahvastiku kahanemise, tööealise elanikkonna kaotamise, ajude väljavoolu ja kiirema rahvastiku vananemise tõttu. Ajude väljavoolu peetakse probleemiks ka kolmandate riikide puhul, kuna see pidurdab nende riikide arenguvõimalusi. See pole ka ELi huvides, sest sisserändesurve liikmesriikidesse jääks sel juhul püsima.

Raporti koostajad loodavad, et demograafiaalaste uusimate teadmistega varustatuna on poliitikakujundajatel parem tulevikku puudutavaid otsuseid langetada. «Raport annab edasi lühikese ja olulise sõnumi selle kohta, kuidas demograafilised muutused saavad või ei saa ümber kujundada ELi tulevast rahvastikku ja tööjõudu. Teades erinevate muutuste mõju, on selgem, millised poliitikaid on kõige mõttekam rakendada,» leitakse dokumendi kokkuvõttes.