Annika Lentso: me ei tohi jääda lolliks, kellelt raha ära võetakse

  • Miniatuurne majandus saab toetuda vaid innovatsioonile ja teadusele
  • Teadlased vajavad eduks ühiskonna tuge ja stabiilseid tingimusi
  • Targad ja õpihimulised inimesed on ühiskonna suurim rikkus

Annika Lentso

FOTO: Jane Faizullin

Mulle meeldib Eestis elada. Eesti on väike ja sõbralik ning rahvaski enamasti heatahtlik. Kuid olen mures. Majandusteadusest olen õppinud, et nii väike (et mitte öelda miniatuurne) riik peab olema avatud ja seda nii inimestele kui ka uutele mõtetele, mis võiksid meie riigi majapidamist vedada ning meie inimesed veel rikkamaks teha.

Jah, me oleme rikkamad kui eales varem. Väikese ja loodusvarade poolest vaese riigi peamine võimalus on kasvatada teadmisi. Mäletatavasti ütles Jakob Hurt, et kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult. On ju selge, et nii miniatuurne majandus saab toetuda enamasti just innovatsiooni ja teadmuse tekkele. Ja kui on teadmisi ning inimesi, kes suudavad neid teadmisi ellu rakendada, liigub sinna riiki ka füüsiline kapital. Füüsiline kapital liigub kaasa taibukate inimestega, kes üheskoos suudavad kapitali kenakesti kasvama panna.

Ent mis ikkagi on innovatsioon?

Innovatsiooni on defineeritud mitmeti, kuid levinuim on ehk austria päritolu majandusmõtleja Joseph Schumpeteri definitsioon: «Innovatsioon on olemasoleva teadmise edukas ellurakendamine.» Seega saab innovatsioon tekkida juhul, kui on olemas teadmus, mis saab muuta inimeste elu ilusamaks ja paremaks ning inimesi endid rikkamaks.

Kes loob aga uut teadmist? Siin on oluline roll teadlastel, kes ühelt poolt tegelevad ise uue avastamisega ning teisalt tagavad avastajate/leiutajate pealekasvu. Ja nagu sel juhul ikka, tegeldakse siin eksperimendiga, st me ei tea, kas andekast tudengist saab ka andekas teadlane/leiutaja/tootearendaja/ettevõtja, kes lähima kümne-kahekümne aastaga suudab luua ühiskonnale vajalike tooteid-teenuseid. Samas peab selleks, et sõeluda välja parimad, olema piisavalt valikut. Ehk siis piisavalt inimesi, kes asuvad kõrgharidust omandama.

Teadlased on näljane kamp ja neid kannustab sügav uudishimu. Samas pole neil (enamasti) lusti tegeleda oma saavutuste ühiskonnale kasulikuks muutmisega – see on pigem teiste asjapulkade teema.

Kui siit nüüd veidi edasi mõelda, siis mis tagab ühe teadlase edu? Ükski teadlane ei saa edukaks iseseisvalt (tõsi, leidub erandeid), selleks on tarvis tervet seltskonda andekaid teadlasi ehk uurimisgruppi. Ka on edukas see ettevõtja, kes suudab oma ettevõttesse kaasata andekaid inimesi nõnda, et nood täiendavad üksteist.

Talendid kipuvad sattuma ikka sinna, kus teised talendid juba ees on. Paljud järeldoktorantuuri astujad jälgivad oma erialal just seda: kandideerida tasub sinna, kus on tipptegijad.

Teadlased on näljane kamp ja neid kannustab sügav uudishimu. Samas pole neil (enamasti) lusti tegeleda oma saavutuste ühiskonnale kasulikuks muutmisega – see on pigem teiste asjapulkade teema. Aga selleks innovatsiooni sünniks on vaja ideid ja leiutisi. Isegi kui meile praegu tundub, et selleks raha eraldamine on kellegi eralõbu kinnimaksmine.

Selleks aga, et selline teadlaste grupp võiks oma avastusi ja leiutisi Eestis välja töötada ning siia tahaksid tulla helgemad pead kogu maailmast, on hädatarvilik, et meil oleks teadusega tegelevaid inimesi ning meie ühiskond julgeks avada uksed ka teistsuguse olemisega tarkadele inimestele. Koostööst tekivad ägedad ideed.

Inimkapital kui majanduskasvu mootor

Ameerika majandusteadlane Robert Lucas (1995. aastal Nobeli majanduspreemia laureaat – toim) kirjutas 1993. aastal nõnda: «Majanduskasvu peamiseks mootoriks on inimkapitali – või teadmiste – akumulatsioon, elatusstandardite erinevus riigiti tuleneb peamiselt erinevustest inimkapitali tasemetes. Füüsiline kapital mängib küll olulist, kuid ainult abistavat rolli.»

Teisisõnu, meil võib olla küll raha, ent kui selle kasvatamiseks puuduvad teadmised, ei ole selline rikkus kestlik. Või nagu vanasti öeldi: «Lollilt tulebki raha ära võtta!»

Inimesed on ühe riigi suurim vara, sest nemad loovad väärtust ja neile tuleb luua väärtust. Ettevõtja teab, et millegi saavutamiseks tuleb riskida. Teaduse rahastamisel ei tea me ette, millal üks või teine teadustulemus vormub uueks ärimudeliks, tooteks või teenuseks vormub ning seeläbi riigi lisandväärtust kenakesti kasvatama hakkab.

Kui nüüd on riigi huvi kasvatada majandust ning luua selle kiiremaks kasvuks tulevikus hea alus, tasuks kaaluda nii teadusleppest kinnipidamist kui ka rakendusuuringute keskuse loomist.

Annika Lentso (44)

Ökonomeetrus OÜ asutaja ja juht.
Kogenud ökonomist, kes on töötanud nii Eesti Pangas kui ka Hansapangas/Swedbankis ning juhtinud Arengufondi.
Omandanud majandusteaduse teadusmagistri kraadi Tartu Ülikoolis.

Tagasi üles