Kanada professor: teaduse põhialuseid peab õpetama juba lasteaias

  • Ravijuhend on olemasoleva info süntees, mis toetab raviotsuste tegemisel
  • Inimestele tuleb anda tõenduspõhist infot neile arusaadaval moel
  • Personaalmeditsiin on enamat kui geeniinfo

Holger Schünemanni sõnul tuleb ravijuhendi koostamisel patsienti kohelda võrdsena kõigi teiste meeskonnaliikmetega.

FOTO: Tiina Oja

Ebateaduse ja populismiga võitlemiseks tuleks teaduse põhialuseid ja kriitilise mõtlemise oskust õpetada juba lasteaias ja algkoolis, leiab üle maailma tuntud tõenduspõhise meditsiini ekspert, McMasteri ülikooli professor Holger Schünemann.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Olete professor tõenduspõhise meditsiini sünnikodus – McMasteri ülikoolis Kanadas. Kuidas lihtsalt lahti seletada, mis on tõenduspõhine meditsiin ning kuidas see seostub ravijuhenditega?

Inimesed eeldavad enamasti, et arstid tuginevad oma otsustes parimatele olemasolevatele tõenditele. Uuringud tõestavad, et päris nii see ei ole. Arstid teevad sageli seda, mida neile koolis on õpetatud. Aga see ei pruugi olla enam kooskõlas parimate teadmistega. Kui mina veel õppisin (1980ndatel – toim), siis anti igale südameinfarktiga hospitaliseeritud patsiendile rütmihäirete ärahoidmiseks lidokaiini. Samas olid olemas kvaliteetsed uuringud, mis näitasid, et ravimi sellel näidustusel kasutamine hoopiski suurendab suremust ning soovitud efekti ei ole. Selliseid näiteid, mille puhul kliiniline praktika ei olnud kooskõlas parimate olemasolevate tõenditega, tekkis üha juurde. See panigi aluse tõenduspõhisele meditsiinile.

Mõnevõrra lihtsustatult defineerides on tõenduspõhine meditsiin uuringute ja tõendite kasutamine kliinilises tegevuses, arvestades seejuures iga patsiendi seisundit ja tema eelistusi. Lühidalt öelduna tähendab see õige asja tegemist. Uuringute ja info hulk pidevalt kasvab ja tervishoiutöötajatel ei ole võimalik iseseisvalt kõigega nii hästi kursis olla, et teha parimaid otsuseid. Selleks ongi vaja ravijuhendeid, mis sünteesivad olemasolevad uuringud ja tõendid ning annavad suunised patsientide raviks.

Alates 2010. aastast olete olnud lähedalt seotud Eesti ravijuhendite koostamisega. Millist arengut olete selle aja jooksul märganud?

2015. aastal hindasime koos Maailma Terviseorganisatsiooniga, kui hästi on Eestis rakendunud uued ravijuhendite koostamise põhimõtted (ravijuhendite koostamise põhimõtteid uuendati aastal 2010 – toim), ja leidsime, et areng on olnud vägagi positiivne. Samas nägime, et vaatamata teadmiste ja oskuste suurenemisele ei olnud ravijuhendeid puudutav enam haigekassale nii prioriteetne. Märkimisväärne areng on olnud ravijuhendite koostamist toetava üksuse loomine Tartu Ülikooli arstiteaduskonna juurde. On tulnud palju tagasisidet, et klinitsistidele on ravijuhendite koostamine hea enesetäiendamise võimalus ning see on aidanud laiemalt levitada tõenduspõhise meditsiini põhimõtteid. Rahvusvaheliselt vaadatuna on Eesti ravijuhendite koostamine musternäide, kuidas väikeses riigis sellist protsessi edukalt üleval hoida ja arendada.

Tagasi üles